Kord otsustas kuningapoeg siiski teha reisi väljapoole paleesid. Seda kuuldes sattus kuningas paanikasse - tema halvimad kartused ähvardasid siiski tõeks saada. Ta lasi teha linnas erilisi ettevalmistusi printsi visiidiks, korraldas suure vastuvõtupeo, kuid asjatult. Siddhartal õnnestus siiski märgata ringsõidul rauka, pidalitõbist ja matuseid. Nähtu kohta järele pärides seletati neid asju täieliku enesestmõistetavusega, teadmata, et see vallandabki kaastunde, mis otsustab noormehe edasise saatuse.

Kuuldu ja nähtu üle sügavalt järele mõelnud, otsustas ta põgeneda oma kuninglikust vanglast ja asuda tõe otsingutele, mis vabastaks kõik olendid isekuse vanglast.

Ta suundus tolle aja askeetide juurde ja teostas nende õpetuse täiuslikult, kuid tõde oli sama kaugel kui ennegi. Nähes oma jõupingutuste tulutust, hülgas ta õpitu ja süvenes oma taotlusse olemuslikult. 49 päeva viibis ta kaemuses ja tõotas mitte tõusta enne, kui tõde on leitud. Hommikul, kui ehatäht kadus koitva taeva helendusse, saabus vabanemise tund.

Temast oli saanud Buddha.

Sellest hetkest peale jutlustas Buddha Õpetust paljudes olemasolu sfäärides kogu ülejäänud elu ja lahkus olemasolust jäädavalt oma viimase elu 80. aastal.