Kui tuhat aastat sai mööda, ilmus see bodhisattva kehastus taas Buddha Marme Dzena (Dipankarana), samas kui tolle aja bodhisattva kehastust kutsuti Tsukphutšen ja annetaja Paltšen ilmus Šri Phukpana. Tollest ajast praeguseni sooritas nimetatud bodhisattva Tsukphutšen katkematult hulga vooruslikke tegusid, samas kui ilmus tuhandeid siiraid õpilasi, kes saavutasid tunnetuse sündimata olemuse. Loendamatuid kalpasid pärast selle suure, särava meelega olendi surma ilmus siia ilma, mida kutsutakse Midže Buddha Šakjamuni, inimlõvi. Tema õpilaste seas oli ta suurepärane südamepoeg, kellele polnud võrdset, Litšavi (Vimalakirti), kellel on ülim usaldus. See nooruk äratab rõõmu kõigis, kes teda näevad.

Teistes tekstides selgitatakse paljusid eri nimesid, mille all teda siinilmas tunti:

Oddijanas tunti mind energilise ja taiplikuna,

Keskmetsas mustanahalise ja vooruslikuna,

Ha Ha Gös tõelise raevu väljendusena,

Sosalingis päikesevalgusena,

Hiilgusmäel Dzinna Bodhina,

Simu saarel Dedže Gavana,

Ame Tsundis päikese ja kuuna,

Nagaras Kaunihäälse Narrina,

Lumemaal Ratnašrina

ja igal pool suure annetajana.

Vahetevahel kutsutakse mind väärusuliste kasvatajaks,

mõnikord suureks kirjanikuks.

Ja samast tekstist:

Kõik teie, joogid! Ärge tehke vahet

(Tiibeti) Kolme Suure Kuninga vahel.

Nemad ja nende teod

on tuule- ja meeleenergiate manifestatsioonid.

“Suure Kaastundliku Isanda kehastuse Songtsen Gampo peidetud aardest” loeme:

Idas sündinud bhikšu bodhisattva,

suur joogi, kelle käes on tantraõpetused,

hinnaline olend, kes hoiab kõlbelisust puhtana,

muudab Buddha palge[1] ja teenib andunult.

Need, kes osutavad suuri teeneid, on üllad aarjad,

keda kõik austavad.

Miks on nad aarjad?

Nad osutasid Buddhale suuri teeneid,

muud polnud neil teha.

Ja paljude aarjate hulgast

tärkas neli õpilaskogu,[2]

Buddha õpetused

ja Buddha kujud,

millel näib elu sees olevat.

Sel Lumedemaal, Tiibeti kuningriigis

on palju pühi mägesid,

nagu näiteks püha Tsari, isetekkinud Tšakrasamvara

kalliskivide ja hinnalise veega.

Paljud arhatid elavad Tise lumemäel (Kailaš),

seal aga voolab nektar jõena.

Isetekkinud kuus silpi

ilmuvad Gere kalju peale,

nagu ka daakinide mäemudrad.

Naaga-bodhisattvad elavad järves,

mida kutsutakse Nam Tso,

ja neist tuleb jõgedele hüve.

Paljud suured usumehed elavad Thanglha mäel;

Naaga-bodhisattvad elavad

Nub Tso järves;

ning lumemägedes on palju rišisid.

“Padmasambhava peidetud aardest” loeme:

Tso-Ngus,

Ülem-Dani järvel,

ilmub Ratnašri

suure joogi Dordže pojana.

Kuigi selline on isand Džigten Sumgön seisund tegelikkuses, võttis ta tavalise olendi kuju. Tema isa oli joogi Naldžorpa Dordže ja ta ema Varjatud Joogini Tsuma. Ta sündis veesea aastal Tso-Ngus Tsar Todi ülapoolel Ida-Tiibetis, kohas, mis oli dharma poolest rikas. Hetkel, mil ta emaüska sisenes, nägi ta ema und, et Vadžrapani olemus sulas tema ihusse valge tarkuseteksti kujul, mida kutsutakse “Dordže Tšu”. Sest hetkest peale oli ta täis õndsustunnet ja koges mitmeid samadhiseisundeid, mida ta varem ei tundnud. Ümbruskond oli rahulik, jõukas ja õnnelik.

Sündimisel andis Leguva Palšen Lön isand Džigten Sumgönile nimeks Pal Thar (Hiilgusrikas Vabanemine). Kuueaastasena oskas ta juba vabalt lugeda ja kirjutada ning oli terve “Manjušri Nama Sangiti” meelde jätnud, olles seda vaid korra lugenud. Oma onu Khenpo Dharma käest, kes oli enda ümber kogunud viissada brahmatšarja (tsölibaati pidavat) õpilast, sai ta õpetusi ning Vadžrakilaja ja muid meditatsiooni­harjutusi. Kui ta üheksa-aastaseks sai, juhendas ta juba meditatsioone ja hakkas nõnda enda ümber õpilasi koguma. Oma õpetajalt ja Džetsün Khorva Lungkhjerilt sai ta mahamudra õpetuse ja juhised, mida ta siis hoolsalt harjutas, kuni suutis saavutada meditatsiooniseisundi kolmeks päevaks, tegemata isegi einepause. Õhtuti metsas loomi karjatades muutis ta une selgeks valguseks. Kuna ta valdas illusioonitaolist samadhit ja teisigi meditatsioone, võis ta unenäos rännata Tathagata Arakta Padma sjatšakju buddhaväljale ja omandada palju suurepäraseid omadusi. Ta sai “Lamrimi” (õppimise ja harjutamise astmelise tee) õpetusi ja kõik Atiša juhised kadampa koolkonna meister Kjebu Tampalt ja meister Radeng Gomtšenilt.

Kuna isand Džigten Sumgön isa suri, kui poiss oli viisteist aastat vana, hoolitses ta sestpeale oma ema eest nii praktilistes kui vaimsetes asjades, ent ka ema suri peatselt. Kui ta oli seitsmeteistkümneaastane, suri ka ta õpetaja Radeng, kuid isand Džigten Sumgön jätkas lakkamatult õppimist ja harjutamist.

Kui ta kaheksateistkümneaastaseks sai, lausus meister Kjebu:

“Sinust saab suur meister nagu Geše Langri Tangpa – isegi suurem.”

Üheksateistkümneselt sõitis isand Džigten Sumgön lõunasse, tegutses kolm aastat sealse rahva heaks ja kaitses neid, lugedes usulisi tekste, mediteerides ja sooritades muid dharmatöid. Ta sai ka meister Sangje Ješelt Vadžrajogini väepühitsused ja õpetused. Kahekümne kahe aastasena kutsus annetaja Agar ta Lungmotšesse, kus ta asus eraklasse ja lukustas ukse. Päeva ajal lahustas ta meele meditatiivses mahamudra seisundis, öösiti aga harjutas virgunud jumalust Vadžrajogiinit. Ta tegi sada kaheksa korda sindhura rituaale ja sooritas keskööl torma annetamise tseremoonia, nagu pühakirjas ette nähtud. Nii möödusid päevad.

Aasta pärast tuli annetaja Njasang Kesk-Tiibetist tagasi ja palus luba teda külastada, andnud esmalt kingiks tohutu suhkrukamaka ja muidki asju. Isand Džigten Sumgön keeldus naisega kohtumast, kingid aga võttis tillukese akna kaudu vastu. Neid silmitsedes lausus ta: “Need asjad ei ilmunud ei minu pälvimuste ega maise töö ega ka Njasangi lahkuse läbi. Nad said nähtavaks pigem laama ja kolme aarde lahkusest.” Sestpeale oli ta oma meditatsiooniharjutustes veelgi püüdlikum. Kui Njasang aasta pärast uutelt ringsõitudelt naasis, kuulis ta, et laama tervis on lakkamatu harjutamise tagajärjel halvenenud. Seepärast ostis ta kingiks veel hulga asju nagu teed, võid, kuivatatud liha ning palus taas luba teda külastada. Laama nõustus naist ühe korra vastu võtma, ütles aga hiljem oma õpilastele: “Mida enam püütakse teiste austust pälvida, seda vähem teised seda osutavad. Kui aga lihtsalt harjutada dharma üle mediteerimist, tulevad sellest kõik head asjad. Vaat nii juhtuski annetaja Njasangiga.”

Nii jätkas isand Džigten Sumgön usinasti harjutamist ja saavutas suured ja kõrged õnnistused ja heaendelised märgid. Vaimuväel suutis ta ravida düsenteeriat. Kord asus üks tantrist, kes oli kaksteist aastat haige olnud, teele, et teda näha ja õnnistust saada; ent ta paranes juba enne kohalejõudmist. Kui laamat paluti surija juurde, ravis ta tolle terveks lihtsalt varjupaika ja teisi õnnistusi andes. Enne seda oli tema vaimne nõuandja olnud Sing Sing, üks ümbruskonna targemaid õpetajaid.

Dhehutšepon Thung palus Džigten Sumgöni tulla oma perele ja kogu ümbruskonna rahvale õpetusi jagama. Samal ajal palusid suur juht, keda kutsuti Tšökji Šerab, ja veel keegi Nagri Tšotsuni nimeline väepühitsust, mille ta ühes meditatsioonijuhistega neile ja ka paljudele teistele andiski. Taas palus annetaja Agar tal tulla, ent selle asemel läks ta eraklasse. Röövel Khjisuk varastas Agari maja ja dzomod, läks siis isand Džigten Sumgöni onni juurde ja nõudis: “Anna mulle kõik oma vara!” Laama vastas: “Olen upasaka, mediteerija, seega pole mul midagi anda.” Röövel lausus: “Tulen sisse ja vaatan ise järele. Džigten Sumgön ütles: “Ole ettevaatlik, sest mu dharmakaitsja on ülivägev.” Samal ööl kõrtsis lõbutsejate seltsis istudes sai röövel surma. Nõnda levis kumu isand Džigten Sumgöni vägevatest loitsudest kaugele, mispeale ta tähendas: “Ma sain niisuguse võime ja hulga suurepäraseid õnnistusi. Nüüd aga, niipea kui keegi pärast kokkupõrget mõne mu annetajaga sureb, öeldakse, et see on mu loitsudest! See pole hea, seepärast hoiduge keskendumast loitsimisvõimele. Ja kui keegi sureb, ärge arvake, et see juhtus loitsu läbi. Suure väe valdamine on mu õnnetus.”

Kord põua ajal läks laama naagade maale ja teatas: “Mina olen teostunud joogi. Palun laske vihma sadada.” Otsekohe algas paduvihm. Teine kord peatus ta Lungmotšes, kus rahvas jahtis metsloomi. Kui ta neile varjupaiga ja õpetusi andis, lõpetasid nad kõik oma kahjulikud ettevõtmised. Ta tegi mantrate väe tegelikuks, saavutades neile suutrates ja tantrates omistatud tulemused.

Tol ajal jutustas Kesk-Tiibetist pärit Goda Pandik erinevatest meistritest, eriti isand Phagmodrupast. Juba ainuüksi Phagmodrupa nime kuuldes liigutas laama meeli andumus, nii nagu tuul liigutab puulehti. Ta mõtles: “Ma pean teda nägema.” Nii asus ta esimese kuu täiskuu ajal teele Kesk-Tiibetisse. Tervet ta teed tähistas taevas vikerkaar. Vahetult enne lahkumist läks ta Lopon Tšoše poole, kes ütles: “Veel üks inimene läheb Kesk-Tiibetisse – te võiksite koos minna.” Nii palus luba olla selle isiku teekaaslaseks, too aga tahtis reisi edasi lükata, et koguda üht-teist teemoonaks. Lisaks anus ka üks naisusklik, kes oli ühtlasi annetaja, isand Džigten Sumgöni mitte minna ning palus, et ta lubaks veel mõneks ajaks jääda. Tema andumuse ja pealekäimise tõttu tundis isand, et tal pole muud valikut kui naise palve täita, ent asjaolud sundisid teda siiski varem lahkuma, kui ta naisele oli lubanud. Hiljem ütles ta oma õpilastele: “Ärge nõustuge kellegi palvet täitma, kes palub teil viivitada. Kui ma seda lubasin, tuli mul oma sõnu süüa – ning need olid tõesti maitsvad!”

Tol ajal oli tema õpilaste seas isik nimega Mogami Gese, kes sponseeris ta reise. Meister Sing Sing palus luba koos Džigten Sumgöniga reisida, viimane aga ei andnud luba. Niisiis kinkis ta meistrile hobuse, rulli kangast ja mõned kotitäied teemoona ning sõit algas.

Tol ajal oli isand Džigten Sumgön kakskümmend viis aastat vana. Reisi jooksul mediteeris ta lakkamatult laamale nagu bodhisattva Sadaprarudita. Ta mõtles: “Isegi kui laamal on viissada õpilast, kelle auaste väärib valget vihmavarju[3], saab minust nende hulgas esimene.” Öötaevas kuud silmitsedes tundis ta suurt andumust ning pisarad voolasid mööda ta nägu, kui ta lausus: “Isegi kuu seal kõrgel üleval näeb laamat, aga mina mitte.” Nii jätkas ta oma teed nagu bodhisattva Norsang.

Ühel ööl, kui ta oli Phenjuli jõudnud, nägi ta unes Phagmodrupat, kes oli valge näoga, kandis valgeid rõivaid ja istus väikeses onnis. Järgmisel hommikul ärgates nägi ta, et selle maja seinad, kus ta ööbis, olid kaetud kuue silbiga.

Järgmiseks läks ta Kjišös ühte kloostrisse, kus Lhotöpa ja Demava mungad omavahel vaidlesid. Vaatepilt oli talle pettumuseks ning viis ta kindlale otsusele, et oma eesmärgi poole püüdlemisel ei tohiks ta iial end niisugustesse asjadesse mässida. Sellele vaatamata kohtles ta sealseid meistreid austusega.

Seejärel suundus ta Nepo Dovasse. Teel kohtas ta meest, kes ütles end tulevat Phagmodrupa kloostri poolt. Nii suur oli Džigten Sumgöni andumus, et ta heitis mehe ette maha ning, olles öö otsa teel, jõudis enne koitu Phagdrusse.

Niipea kui Džigten Sumgön saabus, hõikas ta, et teda vastu võetaks. Keegi mediteerija Kjišöst tuli talle vastu ja viis ta majja, kus ta sai puhata. Järgmisel hommikul suurt nahkhiirt silmates mõtles ta: “See on Phagmodrupa emanatsioon.” Seejärel pidi ta veel kolm päeva ootama, et laama juurde pääseda, kuigi Phagmodrupa saatis teenrid teda tervitama ja häid suhteid looma. Kuu kolmeteistkümnendal päeval lubati ta lõpuks laama juurde, niisiis hakkas ta minema, kaasas kingiks mõeldud brokaadi- ja siidirullid ning hobune. Phagmodrupa pahandas temaga: “Kui ma hobuse vastu võtaks, tähendaks see, et ma peaksin kas surema või siit lahkuma – ma ei saa seda vastu võtta.” Džigten Sumgön küsis: “Kas ma peaksin ta siis mägedes vabaks laskma?” Kui Phagmodrupa temaga veelgi pahandas, puhkes Džigten Sumgön andumusest ja kirglikust innust nutma, kuni Phagmodrupa ta õpilaseks vastu võttis. “Hoolitsen su eest eriti,” teatas ta, “ja täidan kõik su soovid. Niisiis pole põhjust nukrutseda, eks ole?” Siis pakkus Džigten Sumgön meistrile teed, tehes esmalt tema ümber kaheksakümmend auringi. Isand Phanmodrupa võttis pakkumise rõõmuga vastu ja andis veel samal päeval oma õpilasele bodhitšitta tekitamise õpetused. Ainuüksi sellest tundis isand Džigten Sumgön nii suurt rahuldust, et talle tundus, et midagi muud pole tarviski. Järgmisel päeval aga andis ta bodhisattvatõotuse, sai mahamudra juhised ning pühendumisõpetused ja meditatsiooni. Taas tundis ta, et enamat pole vaja. Ühel silmapilgul osutas isand Phagmodrupa sõrmega Džigten Sumgöni südamekeskusele ja tema ihumandala muutus Herukaks. Sama ööl unes leidis ta ühenäolise kuldse Vairotšana, mispeale oli täiesti rahuldatud. Siis teatas Phagmodrupa: “Ma panen sulle suuri lootusi. Kõik need märgid tulenevad mu võimsate õnnistuste väest. Sinu pärast olen suuri raskusi läbinud.” Siis andis ta talle sajasilbilise mantra meditatsiooniharjutuse ja mahamudra juhised. Isand Džigten Sumgön mõtles: “Nüüd pole mul tarvis enam õpetusi, pean lihtsalt harjutama.” Kolm Lhotöst pärit õpilast tähendasid: “Mis loom sa küll oled? Alguses olid nii vunki täis, et tormasid keset ööd sisse, nüüd aga, olles laamat näinud, istud nurgas ega osale õpetustel.” Isand Džigten Sumgön mõtles: “See on tõsi, mis nad ütlevad,” ning tuli kogudusesaali õpetusi saama. Seal võttis ta endale harjumuseks lugeda seitsmeosalist palvet kogunisti kümme korda veel enne kui isand Phagmodrupa troonilegi istus. Sellepärast suutis ta õpetusi saades kõik meelde jätta, unustamata ainsatki sõna. Seepeale levisid kuuldused, et keegi upasaka Lhotöst võtab vastu kogu õpetuse, ilma et ta ainsatki sõna unustaks.

Isand Džigten Sumgön tundis suurt andumust kogu sangha vastu, ent kord sai see usaldus Geše Samjepa eksimuse tõttu tugevasti kannatada. Ent mediteerides, et kõik mungad on ta gurud, õnnestus tal andumustunne taastada.

Õppides ja harjutades ei hoolinud Džigten Sumgön toidust ega riietest. Iial ei teinud ta tuld toiduvalmistamiseks ega külastanud teisi, et koos einestada, vaid püsis vakka, ainult vahel tegi veidi suppi. Muul ajal sõi ta toidujäänuseid või jõi veega segatud peent tuhka. Puhkeajal läks ta paika, kus mungad tegid maanikummardusi ning luges seal kakskümmend üks korda seitsmeosalist palvet. Igal hommikul istus ta kaua mediteerides ning igal keskööl läks välja kasepuult söögiks lehti korjama. Paljud khampad nimetasid teda oma hõimu häbiplekiks, tema aga vastas: “Õpetuseliini suured meistrid ei teinud oma elu lihtsaks. Nagu Džetsün Milarepal, pole ka minul aega süüa keeta, nii et vahest ei ole ma edaspidi enam khampade häbiplekk.” Nood tähendasid: “Kae, kui uhke, et ta nii räägib.” Hiljem aga tunnistasid nad, et ta harjutab siiralt.

Isand Phagmodrupa andis Suuri Osutamise Juhiseid kolm korda. Kuigi tema õpilased neid esimesel kahel korral ei mõistnud, saavutasid nad kolmandal katsel teostumise. Meister lausus: “Mulle ei olnud see nii selge kui teile. Teie saate juhistest aru kolmandal korral, minul võttis see kauem aega.” Isand Džigten Sumgön jõudis arusaamisele, et igasugune harjutamine sünnib meeles, ning sai hiljem tuntuks seeläbi, et saavutas mittemediteerimise seisundi jooga ehk viienda täiusliku tee. Kuna kõik nähtumuslik saab mahamudra seisundis tegelikuks, mõtles ta: “Piisab sellest, kui harjutada mahamudrat, tundes andumust kallihinnalise laama vastu.” Niisiis läks ta Phagmodrupa palge ette ja jutustas, mida oli mõistnud. Phagmodrupa aga pahandas: “Mis sa ajad! Kuni buddhasuse saavutamiseni vajad sa mahamudra sügavat viieosalist teed. Seepärast ära eraldu sellest.”

Kuulnud, et kaugelt on tulemas külaline, valmistas ta oma toidujäänustest suure torma ja annetas selle laamale, paludes luba minna sellele isikule vastu. Radengis andis annetaja Njasang talle kaks briketti teed ja kutsus ka teisi annetajaid üles kingitusi tooma. Kui nad olid toonud talle maiustusi, kuuma juustu, teed ja võid, andis ta neile õpetusi, aga tal polnud aega anda nõu paljudele teistele, kes tema juurde tulid. Phagmodru kloostrisse tagasi jõudes ei pääsenud ta esialgu laama juurde, seepärast mediteeris ta kolm kuud selges valguses. Viimaks tõi ta oma annetused ja ka need, mis teised olid talle kinkinud. Phagmodrupa lausus: “Pane need asjad mu kotti,” ning isand Džigten Sumgön mõtles: “Kas tõesti peab laama midagi enda omaks, olgu see kas või ainult kott?” Phagmodrupa lausus: “Seni on su karma olnud õpetada dharmat ainult mu annetajatele. Vaatame, kas sa oskad anda korralikke juhiseid või mitte.” Siis sai isand Džigten Sumgön veel õpetusi ja eriline aimus ütles talle, et tegelikult on ta igasugustest dogmadest vaba. Nagu kahe ruumi kohtumine, tekkis tema meeles kaks selget valgust. Phagmodrupa ütles: “Niisuguse mõistmisega pead sa uuesti sündima. Kuigi paljud siddhad on olnud kõrgelt teostunud, sündisid kõik uuesti, sest selline mõistmine ei ole veel täielik,” ning ta selgitas seda mitmete näidete ja rohke loogikaga.

Kord sai Džigten Sumgön teebriketi ja küsis munk Setönilt, kas seda võiks Phagmodrupale kinkida. Setön soovitas: “Sul on seda endal vaja, nii et ära anna ära.” Kuna Džigten Sumgönil ei lubatud seda annetada, soovitas ta hiljem oma õpilastele: “Kui keegi küsib teilt, kas annetada midagi, lubage tal alati seda teha. Setöni lahkus viis mind eksiteele.” Munkadele pakkus Džigten Sumgön kahel korral teed ning Phagmodrupale kuuma magusat juustu ja teisi hõrgutisi. Kõik dharmajuhised juurdusid temas iseenesest. Iial ei läinud ta Phagmodrupa juurde õpetusi saama tühjade kätega, vaid alati viis kingiks midagi, mida tal oli, olgu see suur või väike.

Kloostri peatempli läheduses oli nelja tegevuse mandala, millel olid õnnetoovad märgid. Et üks neist oli murdunud, parandas ta selle ära ja viis laamale kingiks. Seepeale lausus Phagmodrupa: “See õnnemärk kuulub nüüd sulle.” Hiljem, kui Džigten Sumgön mandalat veelgi parandas, ütles ta: “Usun, et mu võime teha olendeile head tuli just sellest.”

Phagmodrupa õhutas Džigten Sumgöni mungaks astuma, tema aga arvas: “Joogielu on dharma harjutamiseks kergem. Ka joogina peab järgima ühiskondlikku distsipliini, munga kohta aga kehtib nii palju rohkem piiranguid, et ta on nagu härg, kelle selg murdub reeglitekoorma all.” Nõnda otsustas ta mungaks mitte astuda, vaid harjutas selle asemel vahendite teed. Kui ta küsis, kas ta harjutab õigesti, vastas Phagmodrupa: “Seda teed hiljem, nüüd aga tee neid asju: sada kaheksa mandala annetamist, sada kaheksa korda sajasilbilise mantra lugemist, sada kaheksa tuulte meditatsiooni, sada kaheksa auringi ja sada kaheksa maanikummardust. Tee seda kõike ööpäev läbi, nii et kuue järguga saad valmis.” Nii tegi Džigten Sumgön neid harjutusi, taludes mõnda aega suuri raskusi. Nende juhistega ühele poole saanud, läks ta laama juurde ja küsis naeratades: “Kas ma nüüd tohin vahendite teed harjutada?” Phagmodrupa vastas: “Tohid küll, ja peadki.” Siis andis ta üksikasjalised õpetused tuulte, kanalite ja tilkade kohta. Ühel päeval õpetusi vastu võttes tärkas Džigten Sumgönis sügav andumustunne, mille tulemusena ta tuuled naturaliseerusid ja temas arenesid mitmed vahendite tee head omadused.

Kord, kui ta oli minemas Phagmodrupa poole, nägi ta sinna kogunenud tähtsaid meistreid nagu Laama Šangi, Geše Dani ja teisi. Phagmodrupa saatis nad minema, öeldes et tal on Džigten Sumgöniga üks tähtis töö ees. Kui nad olid läinud, käskis Phagmodrupa tal meditatsiooniasendis istuda. Lähemale astudes osutas ta jalutuskepiga Džigten Sumgöni kolme tšakra peale ja lausus kolm püha silpi: OM, AH, HUNG. Siis sõnas ta: “Sinust saab suur mediteerija.” Ja ütles veel: “Meditatsiooni põhjal tegutsedes saab sinust suur mediteerija.” Kolmandatki korda ütles ta: “Mul on hea meel, et sinust saab suur mediteerija. Mine nüüd.”

Kord, kui Džigten Sumgön läks laama juurde, küsis ta: “Kas mahamudra meditatsiooni läbi on meel surmahetkel täiesti rahulik või muutub see nähtumuste maailm selgemaks, võimaldades mul saavutada kõiketeadva tarkuse?” Phagmodrupa vastas: “Sul saab olema mõistmine.” Džigten Sumgön mõtles: “Selle teostumise saavutamiseks tuleb kas omandada vikerkaarekeha ja dharmakaajameel või omada kolme aja tarkust. Neid mul pole.” Phagmodrupa aga kinnitas: “Sa saavutad selle tingimata.” Ning häält tõstes lausus ta: “Ma ei petaks ju sind.” (Hiljem, kui Džigten Sumgön Etšungi koopas meditatsiooniga tegeles, saavutas ta kõikteadva tarkuse ja tundis rahuldust, et oli laamale selle kohta küsimusi esitanud.) Kuni ta veel õpetaja juures viibis, andis ta koos laama Tönpa Šerabiga kolmekordse bodhisattvatõotuse ja sai bodhisattvanime Rintšen Pal Ratnašri.

Viimaks ilmutas Phagmodrupa haigestumise märke. Džigten Sumgön abistas laama teenijat Tsangpa Tšötšangi ja hankis peotäie ravimtaimi. Phagmodrupal oli hea meel ja ta võttis need vastu. Silmitsedes oma teebrikettide virnu, lausus ta: “Kuigi neid varusid on siin küllaga, ei ole neist mulle nüüd kasu.” Džigten Sumgön sooritas täie andumusega suuri teeneid ja laama oli sellega väga rahul. Kõneldi, et kui oleks olnud veel kolm Džigten Sumgöni taolist, kes oleks palunud Phagmodrupal kaua elada, oleks laama kindlasti neile vastu tulnud. Džigten Sumgön kasutas kogu oma varanatukest laama heaks ja munkadele annetuste tegemiseks. Tihti astus ta laama kambrisse ja Phagmodrupa surma hetkel nähti kuldset vadžrat, millel oli tilluke plekk (näitamaks, et Džigten Sumgönil tuli oma teel veel puhastuda) laama südamest välja ilmuvat ja Džigten Sumgöni südamesse siirduvat. Laama kehast tuli hulk õnnistavaid reliikviaid ja tema jalajäljed ilmusid kaljudele. Siis jahmatas isand Džigten Sumgöni selle hobuse välimus, keda ta oli esimesel kohtumisel laamale pakkunud ja keda polnud vastu võetud. Ta müüs looma maha, kuid ei võtnud saadaolevat raha ega suhkrut vastu enne, kui alles 18 kuu pärast. Nendest tegi ta munkadele kingitusi ja ehitas oma laamale mälestusmärgi.

Enne kui Džigten Sumgön Phagdru kloostrisse tuli, oli Phagmodrupa ise korduvalt ennustanud: “Minu õpetuseliini hoidja tuleb Khamist; ta on upasaka, kes on kümnendal bhumitasandil.” Kui Džigten Sumgön saabus, sõnas laama: “Nüüd on mu soov täidetud,” ning oma lähedase abilise ja jüngri Taklung Thangpa poole pöördudes märkis: “Ärge seda upasakat halvasti kohelge. Ajastute eest olin mina buddha Khorvadžhik ja tema oli Tšenrezig.”

Isand Džigten Sumgönil oli üksainus rõivatükk, millega oma alakeha katta. Kui keegi sõber talle teise kinkis, müüs ta selle viirukipulbri eest maha, mille siis õpetaja mälestusmärgile puistas.

Meister Tsilungpalt sai ta veel õpetusi, mis tema laama oli andnud.

Samal ajal tulid Sing Sinva ja A-gön tema juurde õpetusi paluma, aga tema ei soostunud ning saatis nad kellegi teise juurde. Selle asemel keskendus ta agarasti meditatsioonile, kogedes mitmesuguseid takistusi – näiteks taevatäit lõvisid, kes lauba kaudu tema sisse tungisid ja muud seesugust. Koos meister Tsilungpaga vaatas ta üle “Lamdre” teksti, kuid ei leidnud juhiseid nende takistuste kõrvaldamiseks. Ja kuigi ta tegi mitmesuguste tekstide järgi kõik võimaliku, ei olnud millestki vähimatki abi. Viisteist päeva mediteeris ta, et Džovo Šakjamuni kuju Lhasa templis on tema õpetaja, tegi ta ümber auringe ja palvetas, mõtlemata muule, ent kuigi see aitas, ei jäänud ta päriselt rahule. Hiljem kadusid kõik takistused ning ta teostas kõik õpetused Etšungi koopas, kus ta lakkamatult ööpäev läbi meditatsiooni harjutas. Kui ta sõltuvusliku tekkimise tähendust mõistis, häälestus ta meel täielikult välis- ja siseilmale ning põhjustele ja tingimustele, mis määravad, kas nähtus mõjub kasulikult või kahjulikult. Ta mõistis ka täielikult vooruse ja voorusetuse olemust ning absoluutselt lubatu ja absoluutselt keelatu tähendust. Ühel päeval tuli talle meelde, et “suure sõiduki” tantraõpetused ütlevad: “Põhjus, miks alguseta aegadest sansaaras rännatakse, on see, et ei koguta tuuli keskkanalisse (avadhutisse).” Seepeale mõtles ta: “Kui tuuli ei koguta keskkanalisse, mis on siis sellest elust kasu? Kui nad keskele kogutakse, siis on ka surm vastuvõetav.” Nõnda siis tegi ta elu eest jämedate tuulte harjutust. Tänu oma pingutustele sai ta nägemuse seitsmest utpalaõitega ehitud Tarast ning ka palju sügavaid õpetusi. Samuti nägi ta mitmete buddhade ja bodhisattvate palet ja sai võimaluse puhastada kuus ilma. Loendamatud daakinid kutsusid teda ganatšakra pidusöögile ning ta alistas selle maailma jumalad, kes oma raevus takistusi lõid, kuigi nende ebameeldiv lehk täitis ta koobast.

Meditatsiooniseisundis ei tajunud Džigten Sumgön ööd ega päeva; kord, kui silmad talle häda tegid, ilmus naagakuningas Sokma Me tema ette ja lakkus keelega ta silmi, ajades nii haiguse välja.

Kolme aasta möödudes pöördus Džigten Sumgön Phagdru kloostrisse tagasi ja sai kokku Taklung Thangpaga, kellega astus vestlusse sügavate õpetuste üle. Ta reisis veel mitmel pool ringi ja naasis siis Etšungi koopasse, kus mediteeris kaks aastat. Sellal haigestus ta pidalitõppe. Sulgenud koopa ja ise sinna sisse jäänud, kavatses ta teadlikkust tahtlikult üle kanda. Tundes aga, et teised võivad arvata, nagu varjaks ta oma haigust, väljus ta koopast ja sai õnnetoovaid märke. Sealt suundus ta ühe annetaja koju ja teatas: “Olen nüüd äkki haigeks jäänud.” Seejärel pöördus ta koopasse tagasi ja tegi maanikummardusi Tšenrezigi kuju ees, mida isand Phagmo drupa oli enam kui sada korda pühitsenud. Mil iganes ta sügavasse masendusse langes, meenutas ta kuue ilma kannatusi ning ta meeles tärkas suur loomulik kaastunne. Pisarad voolasid tema silmist ojadena ning ikka ja jälle kordas ta palveid, et temast saaks kõigi elusolendite kaitsja, tugi ja varjupaik. Tollal märkas ta, et iga kord, kui ta mediteeris, näis tõbi tema jalgadest välja voolavat otsekui tolm, mille tugev tuul minema puhub, või pehme muld, millesse ader vaod vajutab, kuid alati, kui ta mediteerimise lõpetas, jäi ka tõbi seisma.

Viimaks ühel südatalvisel päeval tõusis äkitselt tugev äike ja vihm ning laama tundis muudatust oma tuultes. Suurt rõõmu tundes jälgis ta, kuidas tohutu naaga, kes oli kogu orgu täitnud, lahkus. Samal õhtul sai ta täiesti terveks nagu pärast varjutust välja ilmuv päike. Kaheldes, kas inimesed suudavad toimunut mõista, koostas ta laulu, milles kirjeldas, kuidas ta kolme öö ja nelja päevaga vabanes kogu negatiivsest karmast. Et kontrollida, kas need sündmused olid tõelised, otsis ta ühe pidalitõbise ja andis talle oma õpetused edasi. Viieteistkümne päeva jooksul sai mees täiesti terveks.

Kolme päeva pärast saabus laama Legpa ja jutustas oma unenäost, milles nägi, et päikest ümbritsevad kuldsed silbid, mis täidavad kogu taevaruumi. Isand Džigten Sumgön lausus: “Teil oli tähendusrikas unenägu.” Nõnda kadusid temast kõigi vaimsete takistuste juured ning teda ehtisid üleni kõik buddhaomaduste ehted. Ta mõistis välise, sisemise ja salajase vastastikuse sõltuvuse tähendust ja lausus: “Ma mõistan erinevat liiki sündimise põhjusi, välja arvatud taevase draakoni ja merekarbi omi.” Ent ühel päeval, tänu olulise punkti avanemisele joogaharjutuste käigus mõistis ta draakoni sündi. Nii mõistis ta täielikult sõltuvusliku tekkimise tõde. Hiljem ütles ta: “Ma mediteerisin seitse aastat; esimesel viiel aastal ei teadnud ma, kuidas mediteerida. Järgmise kahe aasta jooksul saavutasin praegused suured teostumised. Oleks ma veel vaid mõne aasta mediteerinud, võiksin minna buddhaväljadele ja teid kõiki endaga kaasa võtta.”

Et teenida piiritult kaastundlikku laamat ja kolme kalliskivi, otsustas isand Džigten Sumgön lakkamatult teiste hüveks tegutseda. Seitsme aasta eest oli keegi mees tema juurde tulnud, paludes tal läbi viia upasakatõotuse tseremoonia, tema aga oli keeldunud. Kahetsedes, et ta polnud mehe soovi täitnud, palus ta tollel tagasi tulla ning sooritas siis palutud rituaali.

Kuna isegi sipelgad ta koopas roomasid põhja suunas, lahkus ta ja läks mäetippu, kus otse ta pea kohal kõlas piksekärgatus. Samal hetkel kõlas pikne ka põhja poolt, mistõttu ta pidas seda märgiks, et tema kuulsus ulatub üle kogu maa. Ta mõtles minna põhja poole ja jääda elama mägedesse nomaadide ja linnarahva vahele. Siis tuli laama Jal ja palus tal läbi viia riitused isand Phagmodrupa parinirvaana aastapäeva tähistamiseks. Esimesel korral vastas ta: “Ma andsin lubaduse harjutada meditatsiooni, mitte riitusi läbi viia. Nii et praegu pean ma lihtsalt mediteerima.” Laama aga käis peale ja korjas tseremoonia tarvis suure hulga annetusi, sealhulgas ka liha ja alkoholi. Rituaali ajal ilmus laama Thöpa Drupa tütar Namka Gjen alasti ja tantsimisasendis. Sel hetkel mõtles Džigten Sumgön: “Kas selle riituse sooritamine on vooruslik või mitte? Vahest ilmub see nähtus sellepärast, et ma pole munk. Ma pean andma mungatõotuse. Pealegi täidan ma sellega isand Phagmodrupa soovi.” Niisiis võttis ta endale mungarüü.

Phagmodrust läks ta mediteerija Šerab Öphüli seltsis Öni. Seal annetas ta Khenpo Tselungpale rulli siidi, türkiisi ja muudki ning koos teiste munkadega sai täispühitsuse. Sellal oli ta kolmekümne viie aastane. Järgmised kaks aastat nautis ta erinevate samadhiastmete mängu.

Khenpo Tselungpalt ja teistelt meistritelt õppis Džigten Sumgön vinaja juurteksti ja “Pratimokša suutrat”, tehes mandala annetusi ja lugedes seitsmeosalist palvet iga meditatsioonisessiooni ajal ning mõistes loodusseaduste ja vaimsete seaduste lahutamatust. Sangris veetis ta kolm kuud aeg-ajalt hütis mediteerides, meelitades sinnakanti kümmekond väljapaistvat laamat, sealhulgas laama Tsariva Drakkari. Tema kuulsus levis laialdaselt. Kui laama Tsariva temaga õpetuse küsimustes vestlusse astus, tärkas tema meeles tugev andumus. Kui teised temalt küsisid, kuidas isand Džigten Sumgön siis on ka, vastas laama Tsariva: “Ta on tõepoolest nagu Buddha.”

Pärast seda kutsusid mungad ta tagasi Phagdru kloostrisse, kus ta näitas laama Šangile praana üle mediteerimise viise. Kuigi kõnealusel laamal oli tol ajal kehv tervis, paranes ta täielikult viieteistkümne päeva jooksul pärast õpetuste saamist. Just laama Šangi palvel kirjutas Džigten Sumgön “Phagmodrupa elu ülistuse”, mis oli esimene tema kirjutatud tekst. Tema teenijad Gomše ja Paltšen palusid, et ta korraldaks spetsiaalse õnnistamispeo jõukuse tagamiseks, niisiis pistis ta lilli, teed ja võid õnnekotikesse. Sestsaadik on see piirkond ikka viljakas olnud.

Ühel ööl nägi Džigten Sumgön unes, et isand Phagmodrupa andis talle oma padja. Järgmisel päeval tulid kõik mungad kokku ja tõid talle kingitusi, öeldes: “Pakume teile tervet seda kohta [kloostrit].” Samal ööl lahkus Džigten Sumgön sealt ja läks Thosse. Seal tõid paljud talle kingitusi ja palusid tal sinna jääda, ent tema ei soostunud. Nakšö Khenpo ja Dordže Gjaltsen tulid talle külla, mainides jutu sees, et on olemas koht nimega Drikung, mis asub Ti-dro Valge Kalju mäe kandis. Otsekohe tundis isand Džigten Sumgön, et peab sinna meditatsiooni harjutama minema. Öösel nägi ta unes, et kohalik jumalus nimega Lha-pel, kes kannab tiigrinahka ja taob tohutut trummi, tuli talle külla.

Teel Kjišö Gangbusse, hämarasse ja vähetuntud paika, tegi ta mudrasid, mis panid päikese eredalt paistma. Ta andis ka hirvedele ja antiloopidele meditatsioonijuhiseid. Tema võime loomadele õpetusi anda tegi ta kogu maal kuulsaks.

Lopon Džamsengi ja teiste munkade palvel, kes teda kõrgelt hindasid, viis ta Sangphus läbi bodhisattvatõotuse andmise. Otsekohe saabusid Paltšenpo Tšoje, Gompa Šerab Jö, Nakšö Khenpo, Phadžo Dordže Gjaltsen ja Lama Sangriva. Kui Nakšö Khenpo lahkus, suundus Džigten Sumgön neljaliikmelise kaaskonnaga Tselungi. Seal ütles Nepo Mönlam Senge: “Palun võtke mind endaga kaasa Drikungi.” Džigten Sumgönil oli hea meel ning kaheteistkümnenda kuu neljateistkümnendal päeval jõudsid nad Tšu-ngari. Järgmisel päeval jõudsid nad Drikung Theli, kus tasandikurahvas kogunes neid tervitama. Laama Me-njak teatas oma jüngritele: “Tolle kalju otsas on meister, kes oskab mediteerida - minge tema juurde juhiseid saama!” Kümmekond munka, sealhulgas Gompa Köntšog Pagan Tharpa, Gompa Bhande ja teised, kutsusid teda, osutasid talle suurt austust ja said õpetusi. Nii kogunes tema ümber enam kui sada munka, kuigi ise ta oli kavatsenud üksnes mediteerida. Gompa Köntšog Gjaltsen, kes oli tema annetajaks, palus tal tulla Kuthangi, sellal kui Pön Marpa lubas teha savist Phagmodrupa kuju ja kinkida talle. Isand Džigten Sumgön aga lausus: “Mitte savist, vaid üksnes väärismetallist on sobiv sellist kuju valmistada.” Seepeale annetasid Drum Ton Alam-Dost ja Lopon Gjalva selleks otstarbeks hõbedat.

Kolme aasta jooksul tulid mungad, kes olid oma õpingud lõpetanud, Kjišösse, tõid kingiks mitmeid tekste, palusid veel juhiseid ja kogesid meditatsiooni. Sel ajal kutsuti Džigten Sumgön Phatsen Njari ja Njarposse. Ta tahtnuks minna Kailaši mäele, ent kui Džangtšub Gjaltsen pakkus talle Punda kloostrit, jäi ta sinna üheks kuuks eraklasse. Nimetanud Paltšen Dordže Ješe tolle kloostri ülemaks, lahkus ta sealt öösel neljaliikmelise kaaskonnaga. Kui nad Drongbu mäekuru põhja jõudsid, silmasid nad lendavat musträstaparve. Isand Džigten Sumgön peatus ja mediteeris seal, seejärel ehitas tho (kivistuupa). Teiselt poolt olid kurule lähenemas bandiidid ja Džigten Sumgön, kes seda teadis, ütles: “Röövlid on tulekul; kui nad üle kuru pääsevad, pole ma kellegi joogi.” Isand Džigten Sumgön ja ta kaaslased vahetasid rõivad, et keegi neid ära ei tunneks, ja jätkasid teed.

Kui nad Droktse kurule jõudsid, tundsid paljud nad ära ja kutsusid ühte kohta, kus elasid nomaadid ning kus neid kõrgesti austati ja hinnati. Seejärel läksid nad Kjung Gomi kloostrisse Ko-Kjimis, kuhu kogunes suur rahvahulk, ja viisid seal läbi ühe rituaali. Isand Džigten Sumgön andis hulga õpetusi ja keetis kokkutulnutele teed. Drikungist tulijad tõid kingitusi ja tema andis neile suure ja sügava pühendumuse õpetuse. Tema trooni kohale tekkis vikerkaar ja kõik kogunenud tundisid sügavat andumust. Kuigi talvepäevad olid lühikesed, püsis päike kõrgel taevas niikaua, kui ta troonil istus, ent niipea, kui ta maha tuli, saabus öö. Niiviisi said kõik aru, et tal on võime päeva peatada. Paljud haiged paranesid oma tõvest.

Järgmiseks läks isand Džigten Sumgön Drogkarisse. Seal sai Geše Tsangpa talt õpetusi. Kõik annetused, mis ta neis paigus sai, andis ta kogudusele tagasi. Siis peatus ta Treukjabis, kus mõned arvasid, et nägid jakikarja lähenevat, teised aga nägid röövleid, kolmandad väitsid hoopis, et mägi põleb või Thanglha [selle mäe sees elav dharmakaitsja] suust purskavad tuleleegid. Kõik põgenesid Tšulesse. Hommikul pruukosti võttes ütlesid mõned, et nägid templit, teised aga arvasid: “Siin on viljatu tasandik, kuidas saaks siin olla tempel? Küllap on see Thanglha korraldatud vastuvõtt.” Isand Džigten Sumgön rüüpas teed, pani mütsi pähe ja asus teele.

Terve päev seisid mitteinimesed järjekorras, et teda tervitada. Mõned olid mäesuurused, mõned jõepikkused, üks neist avas suure päevavarju. Kõik heitsid kolm korda maha ja tegid mitteinimeste kombel tema ümber vastupäeva kolm auringi. Seejärel nad kadusid. Samal ööl avanes Thangla mäe kohal tohutu vihmavari. Tasandikul kiigutas tuulehoog hiiglaslikke tulekeeli edasi-tagasi otsekui punalippu. Keskööl hajus tuli mäe sisse. See kõik tervituseks isand Džigten Sumgönile Thanglha valvuri poolt, kes ise oli kaheksanda taseme bodhisattva. Seda nägi kogu isand Džigten Sumgöni kahekümneviieliikmeline kaaskond, välja arvatud üks neist.

Laama peatus kuu aega Theu-rangis ja nägi seal nägemust Anandast, kes oli kolmekorruselise häärberi kõrgune. Temalt sai ta kogu Buddha õpetuse.

Sellal tulid tema juurde Lopön Gjalva, Khenpo Koltiva, Geše Godul ja hulk teisi suuri olendeid. Ta arutles koos Lopon Gjalvaga õpetuste üle ja viimane jäi täiesti rahule. Teel nägi ta suurt dharmakaitsjat, neljakäelist Mahakalat. Siis läks ta Thanglhale ja jäi sinna kaheksateistkümneks päevaks. Kuningas Thang-de-Tse-de ja teised kutsusid teda külla ja nii jäi ta sinna kevadtalvest kuni varasuveni. Sellal oli ta kolmekümne üheksa aastane.

Suvise erakluse ajal ümbritses teda kolmsada munka. Ühel päeval vigade tunnistamise rituaali (posadha) ajal jäid mungad mõnevõrra hiljaks. Isand Džigten Sumgön lausus: “Nüüdsest ei tee me enam seda rituaali.” Otsekohe tuli maailma isand Brahma tema juurde ja nõudis, et rituaal tuleb uuesti sisse seada. Päikest ümbritses vikerkaar, mis laienes, kuni ulatus üle kogu taeva. Isand Džigten Sumgön sõnas: “Nõnda levib ka minu õpetus.”

Ta soovis üksildases paigas mediteerida, see aga oleks ta munkadest eemale viinud. Ent kuna tegemist oli kuningriigiga, ei meelitanud see kant niikuinii kuigi palju munkasid ligi, seepärast otsustas ta Drikungi tagasi pöörduda. Vahepeal palusid vanem Lodrö Zhönnu, Geše Jorpo ja teised tal Phagdru eesistujakoht üle võtta. Nõnda pöördus ta nende õhutusel tagasi ja jäi kaheks aastaks Drikungi, kogudes sinna palju munki, teiste hulgas ka Khenpo Nagšö.

Hulk munkasid nägi isand Džigten Sumgöni mitmesugustel eri kujudel ilmuvat. Ühest suurest savist võilambist jätkus terveks talveks, ilma et võikogus oleks kasvanud või kahanenud. Isegi väikestest võilampidest jätkus viieks-kuueks päevaks. Mõned nägid, et laama eraklakoopa kõik nurgad olid otra täis. Gjalva Gomtšen nägi, kuidas kogu Drikungi tasandik oli täis laama erinevaid ilmumiskujusid. Mõned, kes talle külla läksid, ei näinud teda. Isand Džigten Sumgön ise nägi nägemustes Gampopat, Marpat, Milarepat, kuulsusrikast Ga Lotsavat ja kõiki õpetuseliini laamasid ning arutles nendega mitmelgi korral sügavaid õpetusi. Kohalik kaitsejumalus Barlha ja paljud teised mitteinimesed tulid tema juurde õpetusi saama, lubades, et tulevikus kaitsevad nad dharmat ja mediteerijaid. Kord pühitses Khenpo Koltiva munki, ilma et oleks bodhitšittat tekitanud. Isand Džigten Sumgön pahandas selle peale ja palus tal see tegevus lõpetada, ent jällegi nõudis Brahma, et isand Džigten Sumgön lubaks mungaks pühitsemist sooritada. Sestsaadik viis ta ise seda rituaali läbi.

Geše Samjepa, laama Tsariva ja teised suured olendid palusid, et laama tuleks Phagdru eesistujaks. Saabudes allutas ta kaheksakümmend õelat maavaimu ja tõi rohust onni juurde, mida Phagmodrupa oli kasutanud, annetuseks tuhat koormatäit otra. Lisaks kinkis ta Phagmodrupa stuupa jaoks kullast päevavarju. Sellal oli seal palju usklikke onnides mediteerimas.

Sügisel naasis ta Drikungi. Laama Nenang (Düsum Khjenpa) tõi talle kingitusi ja osutas talle suurt austust. Lisaks võtsid teda vastu nelikümmend õpetlast, kes tundsid hästi nelja erilist teadusharu ja tõid talle iga päev hulga kingitusi nagu näiteks kaheksa komplekti kuldtähtedega kirjutatud suurt “Prajnaparamita” teksti, hobuseid, võid ja arvutult muid asju. Sel ajal kogunes tuhat munka ühte paika. Isand Džigten Sumgön saatis kuulsusrikka Gomše, On Gomi, Tön Džungi, Lopön Gjalva, Lopön Ngephuva, Džetsün Lhepa ja paljud teised eraklasse. Sel ajal oli ta neljakümne üheksa aastane.

Laama läks Tsa-ouki ja tegi seal teatavaks paljud pühad kohad ja koopad, kuhu jättis oma käe- ja jalajälgi. Hiljem sai sellest kandist mediteerijate eraldumispaik. Siis kutsus ta Tsarist Paltšeni ja, jätnud kõik maha, kaasa arvatud omaenda onni, määras tema selle piirkonna üle valitsema. Seejärel läks ta Ngam Šösse, et lepitada vaenutsevaid rühmitusi. Kuigi see polnud kerge, lakkasid tema õnnistuse väel kokkupõrked kaheksateistkümneks aastaks. Tema annetatud varanduse abil taastati Samje klooster.

Järgmiseks soovis isand Džigten Sumgön Indiasse minna. Teel peatus ta Dagla Gampo kloostris, kus kõik mungad ja ümbruskonna rahvas said õpetusi. Nad annetasid talle suuri rikkusi ja kloostri eestseisjakoha. Sang Dumi koopasse jäi ta kolmeks kuuks eraklasse, mille jooksul Gampopa kuju otsaeest kiirgas valgust. Kõik nödžinid [rikkusejumalad] tõid talle vajalikke asju ja rikkusi, nii et ta onn oli täis kingitusi.

Kui laama India poole teele asus, tõotasid kõik sealtkandi ametnikud, et kui ta ära läheb, lähevad nemad omakorda Phagdrusse sõdima. Kartes, et nad viivad oma ähvarduse täide, pöördus ta tagasi Phagdrusse. Samal suvel kogunesid sinna peamised eestvedajad nagu Geše Džamseng, Paltšen, Thagana, Geše Gongkarva, Lama Kalden ja teised, aga ka mägede rahvas. Nad ehitasid hiiglasuure trooni ja tõid kingiks kolmsada rulli siidbrokaadi. Isand Džigten Sumgön andis palju sügavaid õpetusi. Ühel päeval tuli tema juurde daakinide rivi, mis ulatus Oddijanast tema troonini. Ta tegi erimeditatsi ooni ja ilmutas selliseid õnnetoovaid märke. Selle asemel, et teda endaga kaasa viia, palusid nad, et ta jääks Phagdrusse.

Rongpo, Truk-tsa ja Tšaktsami rahvas tuli kloostrisse ja palus tungivalt, et laama pöörduks tagasi Drikungi, mida too lubaski. Seal andis ta seitsme tuhande munga juuresolekul palju õpetusi. Aasta pärast läks ta Thagesse, kus lahendas inimeste muresid ja kehtestas neile korra, millest edaspidi lähtuda.

Suve lähenedes täitusid kolm tasandikku - Drikung, Jagru ja Bamthang - õpilastega, kellele ta õpetusi andis. Sellal koges ta teatavaid negatiivseid märke ning Taklung Thangpa ennustas: “Varsti võivad kerkida takistused.” Et neid hajutada, teatas laama, et läheb kaheteistkümneks aastaks eraklasse. Viie kuu vältel oli ta ranges eraldatuse; sellal läks laama Njakse Phagmodrupasse ja ehitas kullast mälestusmärgi. Drikungi tagasi pöördunud, asus ta elama Ta Tšag Teng-gas (Kappavate Hobuste Paigas)[4] ja teatas: “Seitsme päeva pärast tuleb isand Džigten Sumgön eraklast välja.” Nädala pärast lausus isand Džigten Sumgön: “Kõik negatiivsed märgid on ümber pööratud.” Sel põhjusel otsustas ta välja tulla ja koguduse ette ilmuda. Mungad tähistasid seda rõõmsat sündmust ja laama Njakse palus, et ta istuks dharmatroonile ja annaks õpetusi. Sel eesmärgil tõi ta kingiks kuldtähtedega kirjutatud “Gja Bumi” teksti ja osutas talle suurt austust.

Aasta pärast plaanitses laama Tsarisse minna. Kui ta sellal dharmatroonil istus, nägid mõned jüngrid teda Maha-Bodhina (Buddha Šakjamunina). Kui kõik olid kokku kogunenud, ütles ta neile: “Kas teie lähete mägedesse eraklasse või lähen mina.” Kõik mungad nõustusid eraklasse minema. Need, kes olid saanud peamisi suuremaid õpetusi, saadeti erinevatele mägedele koobastesse, kaheksakümmend noviitsi aga usaldati vadžrameister Tiseva hoolde, kes suundus nendega Kjišösse. Sel aastal sai isand Džigten Sumgön viiekümne kuue aastaseks ja kogus enda ümber veel palju uusi jüngreid. Teda kutsuti mitmetesse kloostritesse, kus rahvas tõi musttuhandeid annetusi. Drikungi tagasi pöördudes valvas ta kolmeteistkümnest tuhandest mungast koosneva koguduse järele. Sel ajal lausus ta: “Mul on üks eriline sügav õpetus; need teist, kes tahaksid seda saada, valmistuge eraklasse minekuks.” Kui kaheksasada vanemat jüngrit kokku tuli, alustas ta õpetusega, mida ta andis neli kuud, valmistades neid kolmeaastaseks eraklas olemiseks. Ise sai ta need õpetused taevaolenditelt.

Kui laama kuuekümneaastaseks sai, ilmnes palju negatiivseid märke, nagu näiteks tähtsate pühapaikade purunemine ja tammi kokkuvarisemine. Samal ajal haigestus isand Džigten Sumgön vee-elemendi tasakaalustamatuse tagajärjel kehas ning näis, et ta sureb kolme päeva jooksul. Kõik kloostris olevad pühad esemed toodi kokku ja pühitseti ning ta sooritas erilise tuulte ja kanalite joogaharjutuse. Samal ööl vabanes ta igasugusest tõvest.

Kord jalutas ta, munga kerjakauss käes ja kolmikhark õlal, kloostrist eemale, samal ajal kogu aeg sellele austust avaldades ja korrates: “Kui ma niiviisi lahkun, austab Garlogi valitseja mind kui oma laamat ja kui ma palun, annetab ta isegi Bodh’Gaja mulle.” Sel ajal ilmutas ta end Indias valge näojumega mungana, kes hoiab kaussi ja kolmikharki. Kui keegi päris: “Kes te olete?”, vastas ta: “Olen Drikungist.” Kui talt küsiti, kuhu ta läheb, vastas ta: “Lähen Garlogi väärusuliste väge alistama.” Ning kui talt päriti, kuidas ta kavatseb sellega toime tulla, ütles ta: “Alistan nad suure sõbralikkuse samadhi abil. Selle meditatsiooni abil alistub see kant iseenesest.” Ja juhtuski nii, nagu ta ennustas.

Ühel teisel korral, kui laama Khangbu Merus peatus, käis ta unes Devatšenis ja Buddha Amitajus teatas talle, et ta on kõrgeim bodhisattva Ješe Vangpo, kogunenute pea. Kõik, kes Khangbu Meru läheduses viibisid, tunnistasid ta kuningas Tri Ralpatšeni [kaheksanda sajandi Tiibeti kuninga, kes tõlkis mitmed Buddha õpetused tiibeti keelde, ehitas kloostreid ja tagas igale mungale seitsme perekonna toetuse] taassünniks. Isand Džigten Sumgöni annetajad olid samasugused, tema teenijad sarnanesid kuninga ministritega ja jüngrid olid nagu kuninga alamad. Kõigil tema tegudel oli kuninga tegude jõud, kuigi need lähtusid vaimsest sfäärist. Kui talt küsiti, kas ta on tõesti kuninga kehastus, ei eitanud ta seda.

Kord, kui Džetsün Lhapa (Njö Gjalva Lhanangpa) eriliste õpetuste andmise aegu kõikidele munkadele arvukaid kingitusi tõi, tuli kokku kolmkümmend tuhat jüngrit. Sellal oli pandita Šakjašri Tiibetis ja kuigi isand Džigten Sumgön temaga ei kohtunud, austas ta teda ja nad suhtlesid omavahel palju. Nüüdseks oli laama kuuekümne kuue aastane. Ta annetas Phagmodrust Dagla Gampo kloostrile dharmatekste, sest teadis, et isand Phagmodrupa oli seda soovinud.

Kuna laama tõeliseks asupaigaks on kaks bodhitšittat, siis kus on bodhitšitta, seal on ka Phagmodrupa asupaik. Niisiis õpetas isand Džigten Sumgön kõigile oma õpilastele kahe bodhitšitta hoidmist ja kallikspidamist, mis on suurim teene, mida laamale võib teha. See on isegi suurem kui kaksteist katsumust, mida Naropa talus. Seepärast hoolitses isand Džigten Sumgön isiklikult kõikide munkade eest – isegi noviitside eest, kes magasid tolmus – nagu nood oleksid tema enda süda, sest ta nägi neid Phagmodrupast lahutamatutena.

Ühel päeval ilmus taevasse Heruka, käes vibu ja nool, mille ta lasi isand Džigten Sumgöni südamesse. Sel silmapilgul avanes salamantra täielik tähendus talle üleni.

Lisaks tasandikule kogunenud eraklas harjutavatele mediteerijatele kogus isand Džigten Sumgön viiskümmend viis tuhat viissada kakskümmend viis jüngrit. Ja see on üksnes pinnapealne lugu. Üksikasjalikult ei suudaks ma laama tegevust täies ulatuses kirjeldada isegi ühe päeva ulatuses. Nelikümmend aastat andis ta õpetusi, mille jooksul paljud ta jüngrid hakkasid mungaks. Esimese kuue kuu jooksul astus mungaks kakskümmend viis jüngrit ja iga aastaga kasvas see number tuhande, kümne tuhande ja saja tuhande võrra. Kingituseks sai isand Džigten Sumgön sada tuhat köidet kuldtähtedega kirjutatud raamatuid, peale selle veel hobuseid, jakke, dzosid, teed, siidi, kulda, hõbedat, otra ja kalliskive – kokku sadu tuhandeid asju.

Kui laama oli seitsmekümnendates aastates, kogunes Drikungi sada kaheksa tuhat jüngrit. Paljud saadeti Kailaši mäele, Latši lumemäele, Tsarisse ja teistesse pühapaika­desse eraklatesse. Lühidalt öeldes: kogu maa oli täis ta inimsoost ja mitteinimestest jüngreid.

Dharmaisanda elulugu

ei saa väljendada,

sest Buddha teod

on otsatud.

Piiratud meel ei suuda seda tajuda.

Ent ka nõmedad näevad,

et see on lugu ebatavalisest elust.

Isegi väiksemad vooruslikud ja voorusetud mõtted

muutuksid neljaks pitseriks,

kui kõlbluse distsipliini

peetaks kalliks nagu tema elu.

“Ära tarvita liha ega alkoholi

isegi ganatšakra pidusöögil.

Kogu lakkamatult kahte kogumit.

Ära hoia endale midagi kingitut,

välja arvatud kolm dharmarüüd.

Ära iial raiska pisimatki asja.”

Kõik teod ühinesid bodhitšitta,

andumuse ja mahamudraga.

Laama andis õpetusi põhjusest ja tagajärjest,

Mis olid seotud Buddha sõnadega

sõltuvuslikust tekkimisest.

Iial ei kasutanud ta sensitiivset väge

ega võidelnud troonide pärast.

Kaastundlikult küsis ta nõu oma vaenlastelt.

Kõik annetused,

nii materiaalsed esemed kui muu,

kasutas ta ära mediteerijate toetuseks,

mitte aga kloostrite, templite, pühakujude.

Mida rohkemate asjadega ta tegeles,

seda viljakamaks sai ta Dharmas.

Ta näitas üles rõõmu ka vähestest headest omadustest,

mida jüngrid ilmutasid.

Ta toitis kõiki, pidamata kedagi

sobimatuks anumaks.

Heites endalt nahana selgeltnägemise,

rituaalid, sõnad, kõik tavapärase

keskendus ta olulisele,

viies küpsemisele ja vabastades olendeid

hinnalise kõlbelise eetika

ja kahte liiki bodhitšitta kaudu.

Seda jutustas kallihinnaline laama.[5]

Nii lõpetas ta kõik teod, kui oli seitsekümmend viis aastat vana. Khenpo, vadžrameister ja direktor pärisid ta kallihinnalise trooni. Ta kavatses teise ilma minna tulipühvli aasta teise kuu kahekümne viiendal päeval [1217 A.D.], kuid kallihinnalise laama palvel pikendas ta oma elu kahe päeva võrra. Nii astus püha laama kahekümne seitsmenda päeva päikeseloojangu aegu meditatsiooniasendis istudes, pilk üles suunatud, mahaparinirvaanasse ja, ilmutades end mitmetel erinevatel kujudel, rahustas täiesti maha kõik inimesed ja mitteinimesed. Kõik suured meditatsiooniharjutajad kogesid mitmeid erinevaid märke. Neljas ilmakaares sooritasid jüngrid erilisi rituaale suurte kogumite kogumiseks. Taevast tuli mitu korda lillevihma ja ilmus vikerkaari. Ta lahustus Buddha dharmakaajasse, ülimasse seisundisse, mis on üle püha puhtuse, üle püha algse tarkuse, üle püha õndsuse ja üle püha mina, ning jäi sinna sansaara lõpuni.

Inglise keelest tõlkinud Kai Vassiljeva

--------------------------------------------------------------------------------------------------------

[1] St arendab Buddha õpetust nii täielikult, et sõna otseses mõttes transformeerib selle.

[2] Upasaka, upasika, bhikšu ja bhikšuni.

[3] Viide kombele, mille kohaselt kõrgematel õpilastel hoitakse päevavarju pea kohal.

[4] Hiljem kujunes sellest kuulus klooster.

[5] Autori laama Palden Šavari.