Vadžrajaanas on palju vaimseid praktikaid, mille abil on võimalik meditatsioonis virgumist saavutada. Üks neist õpetustest on Buddha Amitabha poolt antud Phowa, mis kuulub tantrismi kõrgete ning salajaste praktikate hulka. On öeldud isegi, et Phowa on kõige otsesem tee virgumiseni. Igal viiel Dhjaani Buddhal on oma ilmakaares oma puhas maa. Buddha Amitabha maale on aga kõige lihtsam pääseda ja see on võimalik isegi siis, kui on veel mõningane negatiivne karma.

Tõlkes tähendab "phowa" ülekandmist või ühest kohast teise minemist. Selles praktikas on ülekantavaks objektiks meie endi sansaariline teadvus, mis meditatsiooni kaudu Buddha Amitabha puhtale maale viiakse. Phowasid on väga mitmesugustel tasemetel. Kõige kõrgemal neist asub Dharmakaaja Phowa - see toimub siis, kui teadvus on saavutanud ülima Mahamudra seisundi. Sellele järgneb Sambooghakaja Phowa ning seda saab teha juhul, kui on eelnevalt harjutatud näiteks mõnda iidami praktikat või illusoorse keha joogat, mis on üks Naropa kuuest joogast. Peale nende on veel olemas Nirmaanakaja Phowa, mida saavad praktiseerida põhimõtteliselt kõik (on vaja vaid eelnevat luba). Seega, kui on olemas Phowa õpetus ja peale selle veel suur tahtmine ning püüdlus pääseda välja lõputust sansaara-rattast, et sündida ümber mõnel puhtal maal, siis kõik vajalikud eeltingimused eesmärgi poole liikumiseks on olemas.

Inimese kehas on kokku kaheksa ust või avaust, kust teadvus võib surma ajal väljuda. Need on: 2 silma, 2 kõrva, nina, suu ja 2 alumist avaust. Peale nende on veel üks avaus, mis asetseb pealaetipus. Seda kutsutakse Brahma avaks ja selle läbi on võimalik taassündida mõnel puhtal maal. Naropa on öelnud: "Kaheksa ust on sansaara uksed. Üks on Mahamudra uks. Sule need kaheksa ja ava see üks."

Phowa ajalooline taust viib meid 8. saj. Tiibetisse, mil maad valitses kuningas Tšogjal Trisong Detsen. See kuningas oli ise suur buddhalane ning tema rajatud on ka Samje klooster, mis oli esimene klooster Tiibetis. Selle sissepühitsemise viis läbi kuulus tantrismimeister Lopon Rinpotše, kes oli selleks puhuks Indiast kohale kutsutud. Teda tuntakse ka Padmasambhava nime all ja juba tema sünd oli seotud mitmete imelugudega (ta ei sündinud mitte emaüsast nagu harilikult inimlapsed sünnivad, vaid lootoseõiest). Padmasambhava saabumisega pandi alus Tiibeti tantrismile ning kogu tiibeti rahvas viidi praktiliselt ühe põlvkonna jooksul üle sellisele kultuuritasemele, mille kõrge vaimsus jääb ilmselt veel pikka aega enamus ühiskondade jaoks kättesaamatuks. Enne seda olid tiibetlased tuntud kui üks äärmiselt metsik ning sõjakas rahvas, kelle seas valdavaks usundiks oli šamanistlik bön.

Kuningas Trisong Detsenil oli mitmeid ministreid, kellest ühe nimi oli Njima. Tollel oli kaks paleed: talve- ja suvepalee. Kord, kui ta jälle ühest paleest teise ümber kolis, pillas ta kiirustades oma tuletõrviku maha, mille valgel ta aidas asju kokku pakkis. Tuli levis sealt kiiresti edasi ning peagi oli kogu ministri uhke elamu leekides. Et kõik see toimus hilja õhtul ja teised inimesed juba magasid, ei õnnestunud enam midagi päästa. Tulle jäid ka mitmed Njima sugulased, vanemad nende seas, ja üks laama. Samuti põles sisse suur hulk kariloomi. Vanemate tapmine on aga budismi kohaselt üks rängemaid tegusid, mida võib korda saata ja toob endaga kaasa väga raske karma. Vaene Njima oli sellest mõttest niivõrd heidutatud, et ta sulges end ühte pimedasse kongi ja nuttis seal südantlõhestavalt nii ööd kui päevad.

Ka kuningas oli löödud, kui kuulis, et ühe tema ministriga juhtus säärane õnnetus. Kuna ta ise ei osanud Njimat kuidagi aidata, läks ta guru Padmasambhava juurde, kes viibis samal ajal kloostri lähedal olevas Tšimphu koopas. Kuninga ära kuulanud, noogutas pühak vaid kergelt peaga, mis tähendas, et ta sai murest aru ning küll ta midagi ette võtab. Oma imevõimeid kasutades läks Padmasambhava meditatsiooni kaudu Devatšeni, kus ta kohtus Buddha Amitabhaga. Ministri õnnetu loo ära rääkinud, palus pühak Amitabhat, kas ei leiduks mingit erilist õpetust, mida Njima, ja ka paljud teised, kes säärases olukorras on, praktiseerida võiksid ning mis neid halvast karmast vabastaksid. Buddha Amitabha mõtles pisut ja ütles, et hea küll, Njimale ta annab oma Phowa õpetuse, kuid teistele ei tohi seda praegusel ajal veel anda.

Kui Padmasambhava tagasi oma koopasse jõudis, lasi ta koheselt ministri enese juurde kutsuda. Ta andis Njimale Buddha Amitabhalt saadud õpetuse edasi ja käskis tal seda hoolega praktiseerida. Minister loobus seejärel igasugusest maisest tegevusest, pühendades kogu oma ülejäänud elu Phowa praktikale. Eduka praktiseerimise tulemusena saavutaski ta oma eesmärgi ning sündis ümber Buddha Amitabha puhtal maal. Seda tõendasid ka mitmed heaendelised märgid, mis tema surma ajal ilmnesid ja kehast järele jäänud pühad jäänused.

Pärast ministri surma peitis guru Padmasambhava aga väärtusliku õpetuse Musta Mandala järve, sest veel ei olnud saabunud aeg, mil võinuks seda ka teistele jagada. Tindiks kasutas ta oma keskmisest sõrmest võetud verd ning sulg oli tehtud kaasa Ješe Tsögjali juustest. Nõndaviisi kirjutas ta Phowa kõrge õpetuse ühe suure puulehe peale ja sulges selle karpi, mille peitis järve põhja. Et keegi võõras tekstide ligi ei pääseks, jättis ta veel naagade kuninga seda kohta valvama. Kui see sai tehtud, ennustas Padmasambhava, et kunagi tuleb üks minister Njima taassünd, kes selle õpetuse järve põhjast taas välja toob. Ise ta lahkus Tiibetist ja läks edelasse, Urgjeni maale.

Umbes 300 aasta pärast sündiski ühes nomaadi perekonnas minister Njima taaskehastus. Tema nimeks sai Njida Sangje ja juba varases nooruses paistis ta silma oma kaastundliku meele poolest. Tol ajal suri üldse palju inimesi, nende seas ka väikesi lapsi, mis õrnahingelist poissi väga kurvastas. Kord kui ta jälle kellegi surma pärast nutmas oli, ilmus talle nägemuses Buddha Amitabha, kes ütles, et ta ei kurvastaks ja andis talle õpetuse, millega surijaid aidata. Alguses Njida proovis seda loomade peal ja juba siis ilmusid mitmed heaendelised märgid, nagu vikerkaar jne. Ei läinud palju aega mööda, kui ka naagade kuningas järve põhjast välja ilmus ja talle Phowa põhiõpetuse peidukoha avaldas. Õpetuse üles leidnud, hakkas Sangje nüüd ka naagasid ning inimesi õpetama ja paljud neist said valgustunuks ning saavutasid ümbersünni kõrgemates ilmades. Aga ikka kehtis veel range kord, et seda õpetust ei tohtinud avalikult õpetada ja kusagil seitse või kaheksa põlvkonda oli see vaid ühe inimese käes. Seega tekkis mitu salajast liini, kust see õpetus välja ei tohtinud minna. Üheks liinihoidjaks oli Drikungi kloostriülem, kelle kaudu Phowa jõudis Drikungi koolkonda. Et viimasele ilmus nägemuses Buddha Amitabha, kes lubas nüüdsest ajast peale õpetust ka laiemale rahvahulgale edasi anda, on sellest ajast saadik iga 12 aasta tagant (Ahvi aastal) Tiibetis läbi viidud sellist suurejoonelist üritust nagu Drikungi Suur Phowa Õpetus.

Praegune Phowa õpetuse liinihoidja on Drikung Kagjü koolkonna pealaama Tema Pühadus Tšetsang Rinpotše, kes külastas oma 1994. ja 1998. aasta Euroopa ringreisi ajal ka Eestit. Esimene Phowa õpetus, mida Tema Pühadus läbi viis, toimus 1956. aastal, mil auväärne õpetaja ise oli vaid 11-aastane.