Georg Feuerstein: Kui budadharma levis Indiast Hiinasse, Tiibetisse, Birmasse jne, kohandus ta iga kord kohaliku kultuuriga. Seetõttu ma usun, et budismil on kaks mõõdet: dharmaõpetus ise ja kultuuriline aspekt. Budism, mis on jõudnud ka läänemaailma, on mitmel moel väga erinev ida omast. Rinpotšhe, mida see tähendab teie jaoks?

Gartšen Rinpotše: See on tõsi, et kui budism kodunes erinevates idamaades nagu Hiina ja Tiibet, olid sellel teatud kultuurilised mõjutused. Aga see ei ole vastuolus budadharmaga, mis pole kunagi oma teelt eksinud. Hoida alal oma kultuuri ja võtta budism vastu selle raames osutub palju kasulikumaks. Dharmat saab praktiseerida paljudel erinevatel viisidel sõltuvalt kultuuri stiilist ja üksikisikute arengutasemest. Kuid kogu õpetuse tuum on armastav hoolivus ja kaastunne. Niikaua, kui meil on seda, ei ole tähtsust ei kultuuril, rassil ega sool. Siis me oleme õigel teel.

Georg Feuerstein: Idamaade kultuuris on loomulikud paljud asjad, kaasa arvatud määratu respekt traditsioonidesse, mis lääne kultuuris, nagu me teame, on enam-vähem vastupidine. Nii vähene austus traditsioonide vastu, nagu meil on, muudab minu meelest budismi transmissiooni läände tõeliselt keeruliseks.

Gartšen Rinpotše: Suurim erinevus lääne ja ida inimeste vahel on see, et lääne inimesi on õpetatud omama kõrget enesehinnangut, mis on tegelikult ego tunnus, andes sulle võimaluse seista oma jalgadel.

Georg Feuerstein: Individualism.

Gartšen Rinpotše: Individualismi, igatsust individuaalse vabaduse järele ja uhkust käsitletakse kui vahendit ebaõnnestumise vastu. Kui ma olen uhke enda ja oma saavutuste ja oman kõrget enesehinnangut, siis ma saavutan edu. Kuid edu läänemaailmas on lühiajaline, sest inimeste eesmärgiks on rahuldada oma ihasid, mis on seotud ainult käesoleva eluga. Seega on see piiratud suundumus. Kui jällegi ei ole lääne orientatsioonis olulist vastuolu, niikaua kui kõik on tehtud armastava hoolivuse ja kaastundega. Selles meeleseisundis me muudame kogu oma olemuse. Kui meil on kõrge enesehinnang, siis ehk õnnestub meil hiljem transformeerida see hinnanguks, et inimelu on väga väärtuslik, et meile on antud elu, mis on läbinisti täidetud 18 hinnalise omadusega, ja me oleme uhked sellepärast, et meil on budasus ja potentsiaal saada buddhaks. See ei ole enesekiitus ega ego, vaid suhtumine, mis on saanud alguse tõelisest teadmisest.

Georg Feuerstein: Kaks peamist lääne usutraditsiooni on judaism ja kristlus. Sageli hakkavad inimesed budistideks seetõttu, et on pettunud omaenda traditsioonis. Kuid tihti pettuvad nad ka budismis. Mis on siin tehtud valesti?

Gartšen Rinpotše: Tähtis ei ole mitte meie arusaamine budistlikus filosoofiast, vaid mõistmine, kuidas dharmat ellu viia. Me peame mõistma õpetuse põhiolemust. Kui me mõistame kõikide õpetuste olemust, siis taipame, et kristlusel ja budismil ei ole mingit erinevust. Budistidena me hindame kõrgelt kaastunnet ja armastavat hoolivust kõigi olendite vastu. Drikungi õpetuseliinil on spetsiaalne palve, kus me asetame oma vaenlase esimesele kohale, oma vanematest ettepoole. Samamood ütlevad kristlased: “Armasta oma ligimest” või “Armasta oma vaenlast”. Me peame praktiseerima kaastunnet, suuremeelsust, kannatlikkust jne. Täpselt samal kombel ütlevad kristlased, et heategevus algab kodust. Nii palju asju on sarnased. Näiteks seitsmeosalisel palvel on väga palju ühist seitsme surmapatuga. Tõeliselt on tähtis vaid see, et me mõistame õpetuse sügavamat tähendust, põhiolemust, ja seejärel viime selle ellu. Lihtsalt intellektuaalne mõistmine ei ole küllaldane. Meil peab olema eksperimentaalne teadmine ja see saab tulla ainult läbi mediteerimise õpetuse sügavama sisu üle ning selle rakendamisel ellu.

Georg Feuerstein: Üks meie raskusi on selles, et lääne inimesed pöörduvad budadharma poole alles siis, kui nad on juba täidetud lääne haridusega, mis julgustab pigem intellektuaalsele kui eksperimentaalsele õppimisele. Näib, et meie süsteemi inimestel puudub õige lähenemine asjale. Tunnen paljusid inimesi, kes on loobunud budismist pärast paljusid aastaid, kuna neil on ilmnenud tõsised takistused. Küsimus on: mida me saaksime teha, et inimestele varakult selgeks teha, et oluline on miski muu? Lõppude lõpuks, isegi paljudel õpetajatel ei ole õiget lähenemist. Paljud lääne inimesed veedavad palju aega, uurides dharmaõpetusi, ja kalduvad lõpuks ikka lääne kombesse kõike intellektualiseerida. Ning aastate pärast nad küsivad endalt: millega ma ometi tegelen?

Gartšen Rinpotše: Kõige tähtsam on õppida õppima. On nii palju raamatuid, nii palju budistlikke õpetusi ja kommentaare, nii palju vaidlusi. Minevikus lahendati õpetuslikke konflikte vaidluse ja debatiga. Lõpus oli alati võitja ja kaotaja. Kõik see on ebavajalik, sest kõik, mida me defineerime kui tõde, on lihtsalt intellektuaalne väljamõeldis. Me lihtsalt paneme uusi silte, teeme uusi sõnu. Kõige tähtsam on õppida tundma karma seadusi. Kui meil on väga hea arusaamine karmaseadusest kogu selle komplitseerituses, tuleb budism väga kergelt kätte. Budismis on väga keerulised väepühitsused, rituaalid, palved - mitte midagi neist pole tegelikult vaja. Kui sa tahad aru saada karmast, siis ole nagu jurist, kes on hästi välja õppinud ja teab seaduserikkumise tagajärgi. Hoides karmaseadust meeles, peaksime me arendama armastavat hoolivust ja kaastunnet, et kasvatada relatiivset ja täielikku bodhicittat. See on kõik, mis vaja läheb.

Georg Feuerstein: Karmal ja taassünnil on oluline koht ida ususüsteemides. Mitte keegi ei kahtle neis kahes. Läänes on need suhteliselt uued ideed, sest kristlus, kus need ideed ka kunagi kehtisid, enam ei tunnusta neid. Judaism näiliselt justkui tunneb karmat ja taassündi, kuid kes tänapäeval ikka tõeliselt usub neisse õpetustesse? Lääne inimestega on see probleem, et nad alati tahavad tõestust, enne kui millessegi uskuma jäävad. Nad võivad väita, et Buddha ise soovitas oma õpilastele mitte uskuda pimesi, vaid testida. Kuidas me saame anda lääne inimestele edasi dharmaõpetust, kus karma ja taassünd on kesksel kohal, ilma et nad usuksid neisse täielikult?

Gartšen Rinpotše: Sa võid inimestele meenutada, et vahel nad kogevad kannatust, mis tuleb neile täieliku üllatusena ja mil pole mingit loogilist seletust. Vahel me mõistame, miks me kannatame, aga teinekord me lihtsalt eeldame, et selleks on oma põhjus. Vahel me võime situatsiooni analüüsides näha selgelt, mis suunas asi liigub: kui me oleme kaastundlikud ja hea südamega, võime oodata, et meie suhted kaaslastega on positiivsed. Kui me oleme pahatahtlikud ja egoistlikud, siis inimesed hoiavad meist eemale. Kui meil on terav iseloom, siis tekitame endale palju probleeme. Mitte keegi ei taha pikka aega seltsida vihase inimesega. Või näiteks - kaks venda, kes on võrdselt haritud, aga nende edu on täiesti erinev, sest nende eluhoiak on erinev. Veel - inimesed, ja mitte ainult budistid, mäletavad oma endisi elusid, mida on ka teaduslikult uuritud. Budismis on usk karmasse ja taassündi väga tugev. Kui neid ideid ei leia tänapäeva kristluses ja judaismis, ei tähenda see veel, et need on originaalõpetusest kadunud, vaid pigem seda, et inimesed pole neid õigesti mõistnud.

Georg Feuerstein: Võibolla on need õpetused lihtsalt ebamugavad ja inimesed eelistavad neid ignoreerida või unustada.

Gartšen Rinpotše: Inimesed ei taha näha elu halba külge. Kuid karma töötab ka siis, kui me teda ignoreerime. Kõigel, mida me teeme, on omad tagajärjed, see on karma seadus.

Georg Feuerstein: Raske on veenda inimesi, et karma kehtib mitte ainult selles elus, vaid elu elu järel. See tähelepanek ei ole üldiselt vastuvõetav. Minu arvates on probleem selles, et ei ole just palju õpetajaid, kes suudaksid või tahaksid tutvustada seda õpetust samm-sammult lääne inimestele.

Gartšen Rinpotše: Meil ei ole vaja kõiki neid filosoofiaõpinguid, kui me ei plaani suurt debatti või ei soovi teisi ümber veenda. On kolm põhilist õppimise astet. Esimene - me loeme raamatut või kuulame õpetajat, sel viisil tekib üleüldine arusaamine õpetuse sisust. Teine - läbi isikliku kogemuse lähevad pusle tükid kokku ja asi muutub mõistetavaks. Kolmas - me saavutame realisatsiooni ja kõik jõuab tõesti oma kohale. Siis me ületame kahtluse.

Georg Feuerstein: Lääne inimestel on kalduvus suhtuda budismi igat sorti eelarvamustega. Nad võivad isegi mõelda, et nad praktiseerivad, ja 10 aastat hiljem avastada, et nad ei ole oma õpingutest ja harjutustest kuigi palju kasu saanud.

Gartšen Rinpotše: Kõige tähtsam on tõeliselt hea arusaamine karmast. Kui me kord mõistame karma seadust, kaob pool meie valearusaamadest kannatuse kohta. Seejärel me peame mõistma kannatuse põhjust. Me peame teadma, et kannatus pole miski muu kui meie enda looming. Mitte keegi teine ei tekita meile kannatusi. Meil on vaja vaadata endasse, mitte näitama sõrmega teiste poole. Ärge oodake, et suudate tervet lääne ühiskonda ümber muuta. Lääne ühiskond põhineb paljudel karmilistel kalduvustel, suurel egol.

Georg Feuerstein: Minu jaoks on üks kõige kurvemaid aspekte lääne budismi juures see, et nii paljud õpetajad kukuvad läbi. Tema Pühadus dalai-laama soovitas, et me peaksime oma õpetajaid hoolikalt testima. Raskus on selles, et enamus õpetajaid ei anna õpilastele võimalust seda teha. Kas teie, Rinpotše, näete selles probleemi, ja kui, siis kuidas me saaksime seda parandada?

Gartšen Rinpotše: Ma tunnistan seda probleemi. Läänes ei ole instruktsioonide järjepidevust, mis muudab raskeks luua vaimne side laama ja õpilase vahel. Laama tuleb kuskilt tundmatusest, annab ehk avaliku loengu või nädalalõpuseminari ja on siis jälle kadunud. Liiga palju inimesi saavad õpetustest liiga palju tükke ja tükikesi. See on üks probleem. Teine probleem on, et kõrgelt kvalifitseeritud õpetajatest on tõsine puudus - vanad õpetajad on meie hulgast juba lahkunud. Noortelt õpetajatelt nõutakse praegu tohutult palju, sageli enne, kui nad ise on oma treeningud lõpetanud. Nad võivad olla töötanud tekstidega…

Georg Feuerstein: ..aga ei ole jõudnud tulemuseni.

Gartšen Rinpotše: Sellel probleemil on palju aspekte. Laama käe all õppides ei tohiks me keskenduda laama omadustele. Eelkõige tuleneb meie arusaamine õpetusest, mitte isikust. Kõige tähtsam on, et me mõistaksime karmat ja ei koguks tulevasi karmalisi kalduvusi. Momendil, kui mõistame kellegi üle kohut, määrime me omaenda meelepeeglit. Me ei võida seeläbi mitte midagi. Vastupidi, me kaotame.

Georg Feuerstein: Eile te, Rinpotše, ütlesite, et mõned õpetajad näevad välja väga toredad, aga neis puudub vaimne sisu. Samas teised ei ole ehk nii kenad inimesed, kuid on varustatud vaimse substantsiga. Aga mida arvata õpetajast, kel on halb iseloom ja mitte mingit sisu? (naer)

Gartšen Rinpotše: Kui vaade on õige, siis me võime alati muutuda. Me võime koguda pälvimusi ja puhastada oma karmat. Ja me peame alati meenutama, et isegi sellisel inimesel on budasus olemas. Isegi koeral on budasus olemas. Me ei pea tingimata olema selle inimesega seotud. Võib-olla piisab, kui meenutame temas olevat budasust. Kõige lihtsam õpetus, mida Marpa õpetas oma õpilasele Milarepale, oli mitte arendada endas ei kiindumust ega vastumeelsust. Ära tähtsusta inimesi üle ja samuti ära vaata neile ülalt alla. Hoia oma peegel puhtana.

Georg Feuerstein: Suurepärane õpetus.

Gartšen Rinpotše: Hoides peegli puhtana, vabana juhuslikest plekkidest, saame arendada tarkust. Tarkuse olemuseks on teadmine buddha tasemel. Selle teadmise abil ületame me kogu rumaluse, mis on vastutav kõigi meie piinavate emotsioonide eest.

Georg Feuerstein: Ja seeläbi muutume me võimeliseks ka oma tingimusi ümber kujundama.

Gartšen Rinpotše: Vana budistlik mõttetera ütleb, et sansaaras ei leidu midagi, mil poleks nii vigu kui ka häid külgi. See tähendab, et kõigel on omad head ja halvad küljed. Kui meil on tarkus, oskame me nende vahel vahet teha ja meil tekib soov inimesi lihtsalt aidata. Aga tavaliselt oleme me pimedad oma sõprade halbade külgede suhtes, samal ajal kui vaenlastel ei näe me mitte ühtegi head omadust, mida iganes nad ka ei teeks. Me peame arendama võimet tajuda ja hinnata erapooletult ning püsima meelerahus.

Georg Feuerstein: See on väljakutse. Soovin teid tänada, Rinpotše. Kui on veel midagi, mida te tahaksite lisada, siis tänulikult lindistaksin selle.

Gartšen Rinpotše: Kõige tähtsam asi on selgitada inimestele, et mitte keskenduda kannatusele, mis parajasti piina teeb, vaid koondada tähelepanu kannatuse algpõhjusele, samuti tuleks keskenduda ka õnne puhul - selle põhjusele. Õnne põhjustab peegel, millel pole plekke, see on tarkus. Määrdunud peegel ei väljenda tarkust ja sel juhul sõltub kõik rumalusest. Rumalusest tulenevad kõik need karmilised kiindumused ja piinavad emotsioonid. Samuti peame teadma, et iga olend tahab saavutada õnne, aga missugust õnne? Ajutist õnne? Pikka aega oleme me juba ajutist kergendust või naudingut segi ajanud lõpliku õnnega. Seepärast on meil vaja mõista lõpliku õnne algpõhjust. Need on asjad, mida peaks rohkem rõhutama. Kui me tõeliselt mõistame dharmat, siis on ka enesekindlus ja rõõm meiega.