Kenchen Konchok Gyaltseni õpetused 2024

õpetajatelt selgitusi nende seisundite kohta. Kogu kannatus ja õnn tulenevad meie enda meelest. Kõik inimesed, kas dharma järgijad või mitte, haritud või harimatud, rikkad või vaesed, ja mitte ainult kõik inimesed vaid kõik putukad, loomad kes elavad ookeanis - kõik soovivad rahu ja õnne, kõik tahavad vabaneda kannatustest ja vaevadest. Tegu ei ole usu süsteemiga vaid s.o. universaalne soov ja püüdlus. Meil on maailmas palju asju, mis mis meil on või mida me omame. On toimunud suur teaduse ja tehnoloogia areng. On palju erinevaid kommunikatsiooni võimalusi. see kõik on hästi keeruline , mille inimesed on loonud, aga see kõik on tulnud meelest. Kõik on inimesest valjaspoole suunatud, et me kuuleme erinevat infot kõrvadega, me näeme erinevaid asju, keelega tunnetame erinevaid maitseid, püüame saavutada õnne ja rahulolu väljastpoolt. Me arendame välist, et saada rohkem naudinguid. Aga teaduse ja tehnoloogia kaudu ei selgitata kunagi kuidas saavutada meelerahu, kuidas olla enda sees sisemiselt õnnelik. Meil kõigil on meel, aga see meel on keerukas, piiritu, hoomamatu - me ei näe seda, me ei saa seda puudutada. Me soovime saada häid kogemusi väljastpoolt, välistelt objektidelt, mitte ei loo rahu enda sees. Seda nimetatakse teadmatuseks, ja meie meeleplekid e. vaimsed takistused ei lase enda meeles rahu ja õnne otsida. Buddha õpetas üle 2500 aasta tagasi, ja palju on sellest ajast muutunud. Maailma tehnoloogia on arenenud, aga Buddha õpetus kannatustest ja kannatuste põhjustest on ikka sama - muutumatu ja ajakohane. Erinevad õpetajad võivad seda erinevalt selgitada, aga põhimõte on ikkagi sama, et õnne põhjus on vooruslikkus. Kannatus on voorusetus, halbade tegude tagajärg. Me ei soovi küll kannatusi, aga me ei tea, mis on selle põhjustanud ja soovime sellest vabaneda, aga ei tea, mis on selle põhjustanud e. voorusetus põhjustab kannatusi ja vooruslikkus õnne. Seda on vaja meil teada, Kui me vaatame enda meelt, siis seal on tugev MINA tunne. Kui me sellesse MINASSE kiindume, siis sellest tulenevalt tekib meil viha nende vastu, kes meid kahjustada soovivad. See viha või kiindumine põhineb MINAL või EGOL. Need on kolm peamist vaimset mürki - iha, viga ja teadmatus. Iha on siis ka klammerdumine, kiindumine enda egosse. Kus tahes kohta me ka läheme, riiki, inimesed räägivad erinevaid keeli, kultuurid on erinevad, usundid on erinevad, aga need kolm vaimset mürki on kõigil olemas ja põhjustavad kannatusi. S.o. sansaara universaalne loomus. Õpetaja ei ütle, et kõik inimesed on halvad, ta lihtsalt selgitab neid kolme mürki. Nt. tass või kruus, mis on õpetaja ees, on väga ilus ja sellesse võib ära kiinduda. Paljud firmad toodavadki asju, mis näevad ilusad välja. Inimesed kiinduvad neisse ja tahavad endale osta. Vaatame sinna sisse - miks ma kiindusin sinna tassi. Kui seal kõrval on teine tass, mis suudab samuti vett pidada, omades sama funktsiooni, kuid meile meeldib esimene tass rohkem, me oleme sellesse kiindunud. Miks me sellesse tassi üldse kiindume? Kui keegi tuleb ja võtab selle teise tassi, millest me väga ei hooli, siis me ei tee sellest väljagi. Aga kui ta võtab tassi, millesse me kiindunud oleme, siis tekib kohe viha. Ei võta minu ilusat tassi!. See kadedus ja iha, kui keegi tahab seda tassi ära võtta lähtub kiindumisest tassi. See kiindumus ja viha on ka vastandlikud tunded. Üks on see, et me soovime midagi omada ja teine on see, et me soovime midagi vältida. Tegelikult on nad seotud - ilma kiindumiseta ei tekiks meil viha, kui keegi võtaks meilt tassi. Millele siis kiindumus ja viha põhinevad? Sellele tugevale mina tundele, klammerdumisele ja teadmatusele. Teadmatus näeb asju vääral viisil. Asjad ei ole nii, nagu meile teadmatusest tundub s.o. see viga, et me näeme neid päriselt olemasolevaina. Tegelikult on mõlemad tassid põhjuse ja tagajärje tõttu, koosnedes erinevatest osadest ja ei ole päriselt olemas. Ja kui me seda nii mõistame, siis ei ole kiindumist sellesse tassi. Kui meil ei ole sellesse kiindumist, siis pole ka viha, kui keegi selle ära võtab. Teadmatus, kiindumus ja viha on sansaara kolm põhjust. Kui meis on need kolm mürki, siis me loome kannatusi. Mida tugevam on meil kiindumus, vastumeelsus ja ego, seda rohkem on meie meeles väärarusaamist (me loome midagi, mida ei ole). Nagu need kaks kruusi - neil on erinev disain, üks on ilusam kui teine, ja siis me ise oma meelest tulenevalt omistame ühele tassile juurde seda, mida seal ei ole - me kiindume ühte tassi. Teadmatus, e. asjadele juurde omistamine, mida seal ei ole, see on tingimus, mis loob meile rohkem kannatusi. Kui meil on ego, viha ja kiindumus, siis loome sellega endale kogu aeg kannatusi - 24h. Meel on ka siis teisisõnu teadvus, see, mis me siin rääkisime objektidest, s.o. mateeria, mida me saame katsuda, nuusutada ja mingit heli kuuldavale tuua, aga oma meelt me näha, katsuda, kuulda, katsuda ega nuusutada ei saa. Mateeria objektid ei saa ise kunagimateeriat luua, aga meie enda meel saab. Mateeria tuleneb meie meelest, meie mõtlemisest. Meelel on kolm omadust: armastav hoolivus, kaastunne ja bodhitchitta. Kõigil olenditel on armastuse ja hoolivuse võime. Armastuse väljendus on seotud ka kiindumusega. Ka kõik olendid, kes muidu on hoolimatud, piiratud kaastunde võimega - nad armastavad ennest või siis oma sõpra.  Buddha õpetus põhinebki reaalselt sellele, kuidas asjad päriselt on ja selleks ta õpetaski nelja õilsat tõde. Meil on vaja teada, et meil on kannatus, kannatusel on põhjus, sellest hoidumine, siis kannatus lahkub, neljandaks on tee, kuidas selleni jõuda. Kõik erinevad budistlikud koolkonnad põhinevad neljal õilsal tõel. Keegi ei soovi meist kannatada. Me ei saa aru, mis seda kannatust põhjustab ja  esile toob ja selle tõttu loome endale rohkem kannatusi. Ja siis kaebleme, et miks me kannatame. Aga meil ei ole valikut. Kui me oleme loonud kannatuse põhjuse, siis tagajärg tuleb ja me peame selle läbi tegema või läbi elama. Sellepärast Buddha ütlebki, et me peame teadma, mis on kannatus ja mis seda põhjustab. Kannatusi on kolme liiki: kannatuse kannatus, tugev arusaadav kannatus ( me oleme vanad ja haiged ja ei saa seda, mida tahame, saame seda, mida me ei taha) s.o. kannatuse kannatus. Teiseks on muutumise kannatus. asjad muutuvad ja see toob erinevaid kannatusi. Kolmas on kõike läbistav kannatus e. tingimuslik kannatus. Kui me tajume maailma valesti, siis sellest lähtuvalt loome kannatusi. Me rääkisime kolmest erinevast vaeva riigist, siis muutumise kannatus, selgitab Rinpotše, et kui me oleme millessegi kiindunud, mingi objekt pakub meile õnne, siis kui nad muutuvad, siis asi ise on muutumises, asi ei püsi samasugusena pikalt. Kui see muutub, siis see õnn, mida ta meile pakkus, on kadunud. See näitab seda muutumise vaeva, mitte see, et asi on pahad vaid see, et asi on muutumises ja ei kesta kaua. Kui me läheme mere äärde ja on ilus ilm, meil on hea tuju tunneme end seal väga hästi. Kui aga läheme mõnel teisel päeval, kui oleme vihased või muutuvas meeleseisundis, siis me seda enam ei naudi. . Sõltub meie enda tingimustest. On vaja näha kannatusi ja kannatuse põhjuseid, kuidas sellest puhastuda s.o. see universaalne lähenemine. Muutumise kohta veel näide: me sööme maitsvat toitu, mis meile maitseb ja on nagu õnne allikas. Aga kui me sööme seda veel ja veel ja veel rohkem, siis hakkab meil paha ja me võime saada mürgituse. Toit, mis pakkus naudingut võib saada kannatuse põhjuseks. Me tahame vaimselt areneda, püüdes endas kiindumust ja vastumeelsust vähendada. See on meie peamine eesmärk. Kui me loeme lihtsalt mantraid ja meie meel on vales kohas, siis see mantrate lugemine iseenesest ei too head. Kui me oleme kehvas seisundis ja loeme võimsat mantrat või raevukat mantrat, siis see ei too meile head tulemust. Kui meis on armastav hoolivus ja kaastunne ja me näiteks ei loe mantraid, aga oleme teiste suhtes heatahtlikud, siis me juba ise elame rahus ja vaimselt oleme heas kohas. See näitab, et kannatus ei ole väljaspoolne vaid meie enda sees. Kogeme õnne, kõik tuleneb meie vaimsest seisundist. Buddha õpetaski, et me peame esmalt kannatuse ära tundma, mis see on ja mis seda põhjustab ja siis sellest põhjusest puhastume, et me ei kannataks. Seega, ihalemine ja vihkamine ei ole ainult selle elu teemad. Me oleme nende häirivate tunnete all olnud palju elusid. Meile on väga harjumuspärane midagi ihata ja vihata. Need on väga tugevad vaimsed mustrid. Sisemine viha ja iha on universaalsed tunded, ükskõik kuhu me ka läheme või vaatame, siis seesmiselt on kõik inimesed sarnased - iha ja viha on olemas. Näiteks teadlased, kes loovad väliseid objekte, siis neil ei ole seda seesmist tarkust, kuidas õnne luua ja liikuda õnne seisundi poole. Kui me Buddha õpetust mõistame, siis me adume, kuidas see kõik sisemiselt töötab ja ei aja meid segadusse. Me suudame keskenduda sellele, mis on päriselt oluline ja mis toob päriselt õnne. Buddha õpetaski meile, kuidas lõdvestuda , saavutada õnn ja valgustatus. K: Miks osad inimesed mäletavad oma kehastusi, aga osad mitte? V: Väga lihtne. Osad unustavad ära, aga osad ei ole unustanud. Näiteks, kui me koolis käime, siis mõne aasta pärast on palju ununenud, aga osadel inimestel ei ole ununenud. K: Kiindumise kohta. Kui ta ütles ema ja lapse vaheline kiindumus. Kust sa leiad, kust algab kiindumus, kust midagi muud? Hoolivus? Kus ei ole seda lõksu? Kus see balanss on? Kus on vahe kiindumuse ja universaalse armastuse vahel? V: Väga hea küsimus. Kiindumus on see, Kui me eeldame teiselt inimeselt midagi. Et me haarame tema järgi ja see on see segadus ja kannatus tulenebki sellest.  Hoolivus ja kaastunne on see, et me ei oma ootusi teise inimese poolt. Me soovime, et tal oleks rahu, õnn ja õnne põhjused ja me ei oota midagi vastu. Üks tiibeti perekonna ema küsis Rinpotše käest, et ta armastab oma lapsi, aga lapsed ei tee nii nagu tema tahab. Ta kartis, et lapsed käivad vale rada. Rinpotše vastas talle, et mida sina teha saad ongi hoolida nendest ja teha kõiki neid asju mida sa oma armastusest ja hoolivusest teed. Aga ära oota, et nad teevad asju, mida sina tahad, et nad teeksid. Kui sul ei ole ootust, aga teed endast oleneva, tagades neile hea elu ja head tingimused, siis see ongi sinu osa, mis on hoolivus. Näiteks palvetes ma soovime ju ka, et vaenlased, kes meid vihkavad, oleksid õnnelikud. Ja see toob kasu meile, kes me praktiseerime ja loeme seda palvet. Meie ego aga ütleb, et ei tohiks nii öelda, et neil peaksid olema kõik halvad asjad. Aga kui me nii ütleme ja mõtleme, siis me ju ise kannatame. Viha objekt meie vihast ei kannata. Kui meis ei ole viha teise suhtes ja me arendame endas armastavat hoolivust ja kaastunnet, siis tunneme end rahulikult ja õnnelikult. K: Praktiseerides ja praktikas, kas võib sama moodi kiinduda ja kuidas aru saada, et teen midagi valesti? Et sa kiindud oma praktikasse ja praktiseerimisse, et see ei ole nagu puhas? V: Kiindumus dharma praktikasse on hea, sest kui me teeme rohkem praktikat, siis me kiindumus väheneb. K: Kuidas me vähendame iha ja viha osa endas, kui meie tööks on luua maailma rohkem ilu iluprotseduuridega, et teha inimesi ilusamaks, aga meil on ka oma töötajate suhtes omad ootused, et nad teeksid asju teatud viisil? Kuidas seda iha ja viha sellise töö puhul vähendada? V: Tee tööd siiralt, nii hästi kui sa suudad. Osad töötajad on head, osad ei ole nii head, aga ära diskrimineeri ega erista neid, kõik on ju nagu nii muutumises. Tuleks aru saada, et kõik inimesed kannatavad või kogevad mingeid vaevusi. Kui me soovime neile rahu ja õnne, siis arendame sellega endas kaastunnet ja.  osavõtlikkust. K: Kuidas toimida nüüd maailmas, kui me saame selle õpetuse? Saame aru, et see tass ei ole päris asi, millesse tasuks kiinduda, aga kõik teised kiinduvad. Kuidas me siis suhestume teistega, kes näevad asju ühte moodi, aga meie teisiti? Tekib konflikt. Me ei suuda neile selgitada, kuna meil ei ole piisavalt kogemusi, et seda piisavalt arusaadavalt teistele selgitada. Kuidas sellises olukorras toime tulla? Kuidas siis olla või selgitada, et ükskõik mis asi - kõik sagivad selle ümber, aga sina oled siis eemal ja ei osale? Mis valikud siin on ja mida teha? V: On üks lugu, kus ühes riigis ennustas astroloog, et meil tuleb mürgine vihm. Koguge endale puhast vett. Kõik kogusidki nii palju kui said ja kuningas kogus kõige rohkem, sest tema oli kunn. Paar kuud hiljem sadaski mürgist vihma. Inimesed olid oma puhta vee ära joonu ja see oli otsas ja pidid hakkama seda mürgist vett tarbima ning muutusid selle tagajärjel lolliks. Lolliks läksid kõik riigi elanikud. Aga kuningal oli kõige rohkem vett ja tema jäi normaalseks. Kõigi elanike arvates oli kuningas segane. See on sama näide. Siin on vaja kaks punkti, mida on vaja eristada. Üks on see, et me oleme hooletud. Teine on see, et me oleme muretud. Hoolimatus on see, kui meid ei huvita praktika, ei võta endale vastutust tegevuse eest, ei harjuta bodhitchittat, ei hooli karmast ja käiktume hoolimatult. Muretus käitumises ei ole kiindumust, aga me siiski hoolime. Me ei muretse asjade pärast nii palju, millesse kiindunud oleme, aga hoolime olendite pärast. Näitame sellega teistele eeskuju ja loome endale rahu ja õnne. Selle näite puhul hoiame tassi alles, aga me ei ole sellesse kiindunud. Kui läheb katki, kaob ära või varastatakse, siis me oleme muretud, me ei saa sinna midagi teha. Asjade olemus muutub kogu aeg. Maailmas me näeme igal pool palju võitlust, sõdu ja konflikte, mis tulenevad egost ja vihast. Ego on hästi habras ja me üritame seda kaitsta. Ja kõik kolm mürki - kiindumus, iha ja ego - need on need, millest need konfliktid ja arusaamatused tulenevad. Kui meis on armastus, hoolivus, kaastunne, bodhichitta, siis ei ole neid probleeme ja me ei lähe teistega konflikti. Kui meis on need kolm head omadust, siis ongi rahu meis endis ja meid ümbritsevas. K: Kas me mängime teistega kaasa seda mängu? V: Meie motivatsioon peaks olema teiste teenistuses. Armastus, hoolivus ja kaastunne, nendega saama teistele kasu tuua. See on see õige suhtumine või lähenemine. K: Me elame ühiskonnas, kus on suur osa riigistruktuuridel, mis võib omakorda tuua kaasa palju kannatusi ühiskonna elus. Kas aktiivne osalemine riigi juhtimise poliitikas on budismi seisukohalt ok? Aga et ei läheks kaasa poliitiliste mängudega. V: Demokraatia on hea juhtimisstiil. Siin on kolm aspekti: inimest poolt ja inimeste heaks, inimeste hüveks. inimestel on võimalus kandideerida juhtimiseks. See süsteem on loodud inimestele kasu toomiseks ja on riigile hea juhtimise süsteem. Inimestel on võimalus kandideerida kohale, kus saab midagi otsustada. Kui keegi kandideerib, siis annab ta ju mingid lubadused ja see on kasulik positiivne asi, et ta tegeleb selle probleemiga ja püüab seda leevendada. Me anname oma hääle, et elu ühiskonnas läheks paremaks. Kui meil on head ideed ja meil on endal võimalik armastust, hoolivust ja kaastunnet levitada, siis see tooks riigile palju kasu. Kaastunne ei ole otseselt seotud religiooniga s.o. universaalne nähtus. Kui meil on võimalik inimlikke tundeid levitada, siis see tooks kindlasti kasu. 

  Võtame siis läbi, mida me täna saime. Kui me saime midagi kasulikku ja tarka Buddha õpetustest, siis tunneme selle eest tänulikkust. Oleme tänulikud, et meil oli võimalus siin olla ja Buddha õpetustest osa saada. Ma tegelen nii palju kui võimalik kolme meelemürgi eemaldamisega, samas arendan endas bodhichittat, armastust hoolivust ja kaastunnet. Bodhichitta all mõistame me siin tarkust või mõistmist kuidas sansaarast vabaneda ja nirvaanasse jõuda, et vähendada kannatusi ja saavutada õnne.

II LOENG. 

Teemaks neli Gampopa dharmat. Me ei püüa saavutada õnne vaid tänases mõttes, vaid püüame vabaneda kogu sansaara ringkäigust. Me ei mäleta enda eelmist elu, samas ei mäleta me enda elustki paljut. Me ei mäleta, kuidas me sündisime, ei mäleta kui olime 1, 2, või 3 aastane. Vahepeal on palju asju toimunud. Läheme ülikooli, õpime seal palju, aga pärast unustame paljudki ära. Me vajame õnne ka tänasel päeval ja me ei taha kannatusi kogeda. Me tegeleme selle nimel, et ennast kaitsta. Me ehitame endale maja ja see maja kaitseb meid praegu ja ka tulevastel aastatel. Väärtusliku inimelu potentsiaal ongi see, et meil on võimalus kogu kannatus kõrvaldada ja saavutada rahu ja õnne. Kui meil on kolm meelemürki ja nad domineerivad, siis nad võtavad meilt meelerahu ära ja seetõttu toob see kannatusi. See kehtib universaalselt, see ei ole ainult budismi eripära. Mantrad ja visualiseerimine ei ole ainult budismile omane vaid on ka muudes traditsioonides. Aga budismi eripära on see, kuidas Buddha õpetas väärarusaamadest vabanemist. Ja vähe on neid, kes aitavad meil väärarusaamadest vabaneda. Näiteks, kui me oleme vihased, siis sõbrad ütlevad, et lähme teeme selle ära või kõrvaldame tolle ära. Kohe tuleb keegi appi, kes aitab meid vihaga. Aga neid, kes aitaksid meil vihast vabaneda, neid eriti ei ole. Samuti on kiindumusega. Meile söödetakse ja reklaamitakse palju asju ette, millesse me kiindume - selleks on meil palju abilisi. Buddha õpetus seisneb selles, kuidas puhastuda nendest meelemürkidest. Need õpetused on väga sügavad ja vajavad vaimset võimekust, julgust ja pühendumust. Ajalooliselt oli Buddha prints, sündides luksusesse. Isa oli tark valitseja ja suure mõjuga. Kui Buddha sündis, siis ta ei olnud Buddha, oli prints. Isa tahtis, et pojast saaks valitseja ja andis talle saada oleva hariduse. Kuni 29 eluaastani elas ta palees. Samas käis ta ka mööda kuningriiki ringi. Nägi nii rikkust kui vaesust, osadel ei olnud eluaset, osad on pimedad, osad sandid. Nägi kõiki neid kannatusi, aga tal endal oli kõik olemas. Ta mõtles, et ta on heas olukorras, aga kui ta vanaks saab, mis siis? Minu palee ei aita mind minu vanaduses. Ma suren, jätan oma keha ja palee maha, kõik oma hea toidu ja riided. Ma ei saa seda kõike kaasa võtta. Kuidas ma ennast ja teisi aidata saan? Kui ma kunagi kuningaks saan, kuidas ma siis aitan? Kuningas peaks inimesi aitama, aga ma ei saa ju. Ma saan küll valitseda ja käskida, aga ma ei saa vanadust ja surma ära võtta. Ta jättis oma kuningriigi maha ja tahtis lahendust. Ta treenis palju, elas 6 aastat rasket elu, muutudes kõhnaks. Motivatsiooniks oli teisi aidata ja leida lahendus kannatustele. Peale 6 aastat nälgimist sai ta aru, et see pole lahendus teisi aidata. Ma olen skelett, aga kasu ikka pole. Ta sai aru, et näljutamine on füüsiline pool maistest ihadest ja naudingutest loobumisele, aga põhiline on hoopis meie enda meel. Meelest tuleb aru saada ja seda mõista. Tuleb aru saada kannatustest ja õnnest meeles. Et see tekib ja millest see tekib. Näit. inimesed, kes on ühevanused kogevad oma vanust erinevalt, inimesed, kellel on sama haiguskogevad seda erinevalt. See sõltub meelest. Ta läks bodipuu alla istuma ja otsustas saada valgustatuks. Ennem püsti ei tõuse, mis iganes ka ei juhtuks. Ta mediteeris ühte suunda, aga siis tulid matad tema meditatsiooni takistama. Kui ta valgustuks, siis ei oleks maradel enam tema üle võimu. Marad püüdsid teda igati kahjustada. Buddha soovis maradele õnne ja vabanemist ja kahjustavad objektid, mida nad tema pihta viskasid muutusid lilledeks. Ühel koidikul saavutas ta valgustatuse, temas sai Buddha. Ta mõistis kõike, mis on kannatuse põhjused , mida on raske mõista. Varem me rääkisime, et inimesed kannatavad, kuna ei tea selle põhjust, millest see tuleneb. Kui Buddha valgustus, siis nägi ta neid asju selgelt, nagu vaataks oma peopessa. Tal ei olnud ka hirmu, et keegi ütleks, et sa ei ole valgustunud. Ta teadis kõike ja oskas küsimustele vastata. Buddha tähendab tõlkes ,,täielikult virgunu". Samal aja ka väga suur kaastunne kõigi vastu. Sellest lähtuvalt hakkas ta ka õpetama. Prints Sirtakal ei olnud lihtne loobuda palee naudingutest ja mõnudest. Tal oli kaunis naine ka laps, ministrid, kes käske täitsid. Kuidas sellest loobuda? Lähed raske elu peale, oled 6 aastat näljas s.o. päris keeruline ülesanne. Ta ei soovinud seda teha enda jaoks, vaid kõigi heaks, et kõik saavutaksid õnne ja vabaneksid kannatustest. Ta saavutas kõrge meditatiivse taseme, aga ei olnud veel valgustunud. Marad viskasid tema peale relvi ja mägesid, et see oli hirmutav ja üldse mitte lihtne. Ta enda meele jõul muutusid marade visatud relvad lilledeks ja kokkuvõttes saavutas ta lõpuks budasuse. Meil kõigil on potentsiaal valgustuda, sest meil kõigil on budha loomus olemas. Kui me suudaksime sellise asja läbi teha, siis ongi. Näiteks Milarepa - tal oli elus palju raskusi, kuid suure järjepidevusega saavutas ta budasuse. Milarepal oli ka palju õpilasi ja nad ütlesid, et ta on kindlasti mingi suure meistri taaskehastus, et sa valgustusid, seda ei juhtu igaühega. Milarepa vastas, et see on vale arusaam dharmast. Meil kõigil on võimalus valgustuda. Ta ütles, et vaadake kolme alumise valla kannatusi - põrguvalla, näljaste loomade ja vaadake põhjust ja tagajärge. Mina seda õppisin mõistsin ja sain sellest aru, käitusin vastavalt ja sellepärast ma valgustusingi. Nii mõtleme ka meie siin, et kuidas min Buddhaks saan, et see tundub nii kauge ja kättesaamatu. Tegelikult on meie oma laiskus ja rumalus see, mis meid takistavad. Kuna me oleme segaduses ja meis on palju teadmatust, siis peame tulevikus veel kannatusi kogema. Buddha tarkus on selge ja täpne. Näit. targad teadlased, kes suudavad luua palju asju, siis kui nende käest küsida, mis toob õnne, mis toob kannatusi, siis on neil väga raske täpselt vastata. Mõned õpetajad räägivad, et teeme mehamudra praktikat, siis hinayana keeldude tee on nagu lubatud. Mudra praktika viha ja vihkamine on nii vinayanas, mahayanas kui ka vadjrayanas kannatuse põhjused. See ei ole nii, et vinayanas tuleb vihast hoiduda, aga mahayanas on see lubatud. Voorusetus ei muutu teises sõidukis vooruseks. Kui me nii mõtleme ja asjadest aru saame, siis on see rumalus, et madalamas sõidukis on lubatud, aga kõrgemas mitte. Meil on vaja samm-sammult areneda, minna õiges järjekorras, praktiseerida, Kui me ei lähe õiges järjekorras ja ei tee seda õigesti, siis ekslemegi lõputult kannatuste džunglis ilma igasuguse eesmärgita ja kasutult. Õpetaja ütleb siiralt, et meil on vaja aru saada, kuidas asjad päriselt on, mitte toota segadust juurde. On vaja selgelt öelda, mis on ok ja mis ei ole. Kui õpetaja lubaks ühel hetkel kõike teha, siis me arvaks, et kõik on lubatud ja läheksime pööraseks. Õpetaja ju ise vastutab oma õpetuse eest. Kui ta midagi räägib või annab juhiseid, siis on see tema enda vastutus. Kui Buddha õpetas esimest korda, siis ta ei hakanud vaasiga ringi käima ega pühitsusi andma. Esmalt olid neli õilsat tõde, filosoofiline alus, mis näitab samm-sammult teed. Rinpotše tahaks ka minna kohe järgmisele tasemele, aga et seda sammu teha, selleks tuleb ränka vaeva näha. Rinpotše räägib armastuse ja hoolivuse praktika olulisusest. Näitena on ema, kes on oma lapse suhtes hooliv. Kui laps on haige, siis ema on meeleheitel, mida ta saab teha, kuidas aidata. Helistab arstile, sest ta armastab last. Vahel laps nutab ja ei taha süüa ja ta mõtlen kuidas last aidata. Buddha sai aru, kuidas asjad päriselt on. Armastuse ja hoolivuse praktika peaks olema nagu ema armastus oma lapse vastu. Kui me võtame teisi olendeid, kui enda ema, siis peame neile tasuma selle headuse ja tooma neile kasu vastu. Mediteerida tuleks sellise vaatega. Mõned inimesed häirivad meid ja käivad meile närvidele. Aga ka nende suhtes on vaja hoolivust arendada. Praktik, kes hoolivust selliste inimeste vastu praktiseerib, saab ise kasu. See, kes on halb ja teeb halbu asju, ei pruugi väärida meie kaastunnet, aga, kui me seda arendame, saame ise kasu. Me ravime ennast selle kaastunde kaudu ja saame lõdvestuda ja olla rahulikus seisundis ja meis ei ole lootust ega ootust sealt midagi vastu saada. Peame harjutama ilma ootusteta midagi vastu saada. Selline suur kaastunne vabastab ka hirmu. Hirm väheneb olulisel määral. Me oleme kaastundlikud kõigi olendite suhtes ja võtame kõiki olendeid emana. See ei ole seotud usundiga vaid on põhjuse ja tagajärje seos. Kui me nii toimime, siis see nii töötabki. Praktik saab seeläbi kasu. rahuliku elu ja õnneliku seisundi. Me ei pea seda õnne mujalt otsima - praktika ise toobki õnne. Armastavat hoolivust tuleks arendada kõigi suhtes. Kui me seda saavutame, siis me hindame seda, mis meil parasjagu on. Vahel läheb elu paremini, vahel halvemini, aga me ei satu sellest masendusse. Kui me vaatame ringi, siis kannatavaid inimesi ja olendeid on igal pool. Kaastunnet arendades tekib julgus, mis ei ole nõrkus, vaid vaimne tugevus. Kuna meil on läbi selle praktika rahulik seisund, siis me ei karda haigusi, suudame neid paremini taluda, suudame surra rahulikult s.o. praktiline nõuanne. See armastava hoolivuse praktika on parem, kui ingi jumaluse kujustamine või lihtsalt mantrate lugemine. Gampopa neli dharmat 1) kuidas dharma teele asuda ; 2) kuidas sellest dharmast saab meie tee. See ei ole mingi imevahend. See suurepärasus peitubki selles õnnes, mida me saame praktika kaudu.

III LOENG

  Armastuse ja hoolivuse kohta on üks lugu ka. Naisel sündis tütar. Ta hoolitses ta eest väga. Tütar tundis samuti suurt armastust ema vastu ja emale tänulik armastuse eest. Nad hakkasid koos jõge ületama, aga jõe vool võttis nad mõlemad kaasa. Ema mõtles, et mu tütar ei tohi veel surra, ta on nii noor, tal on elus kõik võimalused veel ees, ma ei taha, et ta veel sureks. Selle mõttega ema ise hukkus. Tütar mõtles samuti, et ema on vana, aga mina olen veel nii noor. Ema hoolitses minu ja ka teiste eest. Kui ta ellu jääks, siis saaks ta veel palju kasu tuua. Tütar soovis, et ema ei sureks, aga selle mõttega tütar siis ka hukkus. Mõlemad sündisid kõrgemasse ilma. S.o. praktiline näide. See ei ole seotud usu süsteemiga. Kui me magama minna mõtleme teiste suhtes hoolivalt, siis muutub ka meie enda uni vooruslikuks. Kui me sureme, aga oleme oma elu jooksul hoolivat armastust arendanud, siis oleme rahulikud ja üleminek on sujuvam. Seda nimetatakse empiiriliseks meetodiks, et mingi teatud põhjus toob mingi teatud tagajärje. Tuleks aru saada, et sansaara on kannatuse olu ja Buddha õpetus selgitab põhjalikult selle loomust. Kui me saame sansaara olemusest aru, muutub meie praktika stabiilseks. Muidu me näeme, et osad tulevad dharmat õppima, näitavad üles huvi, kuid on paari aasta pärast kadunud. Neis võib olla ka laiskus, või mõistavad, et oi, ma pean nii palju tegema, ma ei viitsi. Või mõtlevad, et dharma on kannatus ja ei viitsi sellega tegeleda. Tegelikult annab dharma meile rõõmu ja õnne. Tegelikult ei ole dharma praktiseerimine ega mantrate lugemine raske. Raske on toime tulle kolme meeleplekiga. Nad on meis kogu aeg olemas, nii kui on võimalus, kasutavad nad meid ära. Kui meis on olemas iha, vihkamine, kiindumus ja teadmatus, siis on paratamatult kannatus ja kogeme kogu aeg mingeid vaevu. Kui me suudame need ära kustutada, siis on meis rahu ja õnn. Ärge saage valesti aru, et dharma ütleb, et ma pean nii paljudest asjadest loobuma. Tegelikult loobume me kiindumusest ja vihast, me püüame kiindumust ja viha vähendada. S.o. nagu viha ja kiindumisest vähendamise vaimne harjutus. Tuleb aru saada kannatuse põhjustest ja arendada õnne põhjuseid. Hooliva armastuse praktika ei võta meilt midagi ära, aga annab kõik. Siis oleme me elus õnnelikud, jääme haigeks - ikka oleme õnnelikud, kui meil on see praktika stabiilne. Nii peaks sellest aru saama. Mõni kord näeme, et mõni teine tee on lihtsam ja usume seda, mis tundub kergema vastupanu teena. Budism iseenesest ei ole keeruline. Mis on keeruline, see on meie enda meel. Kuna meil on Buddha tarkus olemas, siis saame seda kasutada. K: Buddha tegi bodipuu all ühte suunatud meditatsiooni ja arendas kaastunnet. Kas seal oli ka mingi eriline sisekaemus, mingid erinevad tasemed? Või mis seal siis täpsemalt oli? V: Kui me treenime džiira shamadi ja pradžma eetilist distsipliini, keskendumist ja tarkust, siis need kolm on oluline omavahel ühendada. Näiteks, kui sa sõidad autoga, siis on sul vaja kõike kolme - sõita omas reas, jälgida kiirust, meil on vaja keskendumist, et mõte ei oleks ei tea kus, et me ei saa aru, kus me oleme. Peame olema piisavalt keskendunud, et olla kohal. Ja tarkus on see, et peame teadma, kuhu me sõidame. Need kolm on kõik olulised. Sama on ka meditatsiooniga. Need kolm peavad olema ühendatud. Me peame vältima voorusetust. Kui meis on tugev viha, siis me ei saa samal ajal keskenduda meditatsioonile. Kui meis on tugev kiindumus, siis me ei saa öelda, et ma ei taha kiindumust, või et mulle kiindumus ei meeldi. Me ei saa nendest tunnetest lihtsalt soovimisega lahti. Meil on vaja distsipliini, et tugevaid tundeid vähendada selleks, et saksime paremini keskenduda. Kui inimestele rääkida eetilisest distsipliinist, siis öeldakse, et ma ei taha olla munk, ma pean millestki loobuma ja reegleid on nii palju. Tegelikult on need eeskirjad koostatud oskuslikult Buddha poolt kuidas kannatusi vältida. Voorused püüame omaks võtta, aga voorusetutest tegudest püüame hoiduda. S.o. hea baas, et me saaksime mediteerida, ei oleks hajevil ja meel oleks selge. Näiteks: kui basseinis on vesi ja on tuulevaikus, siis on vee pind sile ja saame näha kuu ja päikese peegeldust. vesi on nagu meditatsioon ja nägemine nagu sisekaemus. Kui me vaatame enda meelt, enda häirivaid tundeid, kui meil on hea keskendumine, siis me näeme, et meil ei ole kohta, kus olla, meid ei ole seal päriselt olemas kuskil teatud kohas. Kui ma nüüd kellelegi elunautijale ütleksin, et mine nüüd ritriiti, siis ta ütleb, et see on nii iga ja et ma oled segane. Nendest asjadest on vaja järk järgult aru saada, miks me midagi teeme, miks me ritriiti läheme. See on tausta selgitus, miks midagi tehakse. Milarepa oma õpetaja Marpaga. Milarepa soovis minna oma õpetaja Marpa kodukohta. Marpa ütles, et mine, aga ära ole seal kauem, kui nädal. Kui Milarepa jõudis Marpa vanemate majja, siis Marpa ema oli selleks ajaks juba surnud ja majas kummitas. See oli Milarepale püsituse õpetuseks. Kunagi oli see olnud kaunis maja, aga nüüd oli kummituste loss, kõik, mis seal kunagi oli olnud, oli hävinud. Milarepa sai tugeva motivatsiooni, et asjad on püsitud ja kõik on mööduv ja tal tekkis väga suur soov ritriiti minna. Surm ja püsitus olid talle motivatsiooniks. Ta nägi, et ei ole teist lahendust, kui dharma, et kui elada ja olla, siis lõpp on ikkagi surm. Dharma teostamine on lahendus, kuidas ületada surma. Tagasiteel kohtus ta sõbraga, kes ütles, et sa oled saanud Marpalt õpetusi, sul on kõik olemas ja sa võiksid ju ka õpetama hakata. Milarepa vastas, et Marpa juhendas teda ritriiti minema, et ta ei tegeleks muude asjadega. Ka sõbra ema oli Milarepa soovi üle imestunud. Milarepa läkski ritriiti ja oli seal kaua aega ning lõpuks valgustus. Milarepa lõks mägedesse ritiiti hirmust surma ees, püsituse ja mööduvuse eest. Aga ta jõudis muutumatusesse seisundisse. Enam ta surma ei kartnud. Surm võis iga hetk tulla. Ta oli valgustunud ja see ei olnud enam probleem. Mõte oleks siis selles, et teelt ei tohiks kõrvale kalduda. Kui meil ei ole selget sihti, siis võib olla mõned teevad ka jõulisi praktikaid, loevad mantraid, et oi, see on nii väekas ja nii äge, aga kümne aasta pärast on nad kuhugi kadunud. Ei tegele sellega enam ja me ei tea, kus nad on. S.o. pigem tunnete peal tegutsemine. Meil ei ole head arusaamist sellest, miks me seda teeme. Vastasel juhul ei kaoks me ära. Eelharjutused on põhilisemad, kui põhiharjutused. Just see baasi loomine ja mõistmine, miks me midagi teeme, s.o. oluline, kui kohe mahamudra praktika juurde minna ja kõrgemate asjadega tegeleda. On vaja aru saada, miks me midagi teeme, siis oleme õigel rajal. K: Miks ei õpita headest ja positiivsetest asjadest? Miks õpitakse kannatustest ja negatiivsetest asjadest? Et nagu spordis - õpitakse kaotusest, aga võidust ei õpita. V: Head ja halvad kogemused on alati olemas, et ei saaks öelda, kui ei oleks häid kogemusi, kui ei oleks halbu. Esmalt õpime negatiivsetest asjadest ja lõpuks jõuame positiivseteni. Kuniks me ei ole negatiivsetest asjadest vabad, peame aru saama, mis need negatiivsed asjad on, et neid ületada ja me me peame aru saama, mis on positiivne pool et selle poole liikuda. K: Mis siis ritriit on? Kui ma tahan olla eraldi, ma ei tahagi inimestega koos olla. Et kui ma eraldun, siis ma olen just kui kiindunud sellesse seisundisse, et mitte olla teistega koos. Kuidas ma oma kiindumusest vabanen? Kui mul on raske olla hooliv teiste vastu, mida siis teha? Kui ma olen sellises olukorras, siis mis ritriit minu jaoks on? V: Sa lähedki eraldusse, sulle meeldib see ja need on head tingimused. Sa saad saavutada hea meditatsiooni ja keskendumise. Kui sul on teistega raske koos olla, siis on tegu Prateka Buddha eralduses oleva meelelaadiga. On erinevad harjutajad ja erinevad tasemed. Kes on eraldumist mõistnud, siis nende meelelaad sobib sellisteks harjutusteks. Teha neid harjutusi teistest eraldi. K: Miks me alati räägime, et püüame kannatust vältid ja õnne saavutada? Võibolla ei olegi mõtet kiinduda õnne? Kui me kogu aeg kiindume õnne, siis on see ka ju kiindumus. V: Buddha õpetused on vajalikud ka neile, kellele meeldib kannatada. See on ikkagi oma meele võimalus ja nad saavad teha, mida tahavad, aga ikkagi õpetusest aru saada. K: Ritriidid on lihtne luua armastavat hoolivust, kui sa kellegagi reaalselt kokku ei puutu. Aga kui sa sealt välja tuled ja jälle inimestega kokku puutud, siis nad vihastavad sind ja kui nad kohtlevad sind nagu kõntsa, siis tekib viha. Alguses oled sa rahulikumas seisundis, aga mingi aja pärast on sul raske olla teiste vastu hooliv. V: Siis pead tagasi ritriiti minema. Nii kaua käima, kuniks oled piisavalt treenitud ja ettevalmistatud, et olla teiste vastu hooliv. K: Kuidas teha ritriiti sanghas? Kas selle mõju on suurem, kui üksi tehes? V: Üksteise inspireerimise mõttes on kasuks, aga kui sa räägid või suhtled, siis see segab su keskendunud olekut. Kui sa räägid palju, siis oledki hajevil ja mõned inimesed räägivad hästi palju. S.o. nagu teraapia vorm, et kui sa lähed psühholoogi juurde, siis ta laseb sul rääkida. Sa räägid oma loo ära ja ta laseb su minema. Mõnikord on vaja ära rääkida, aga see ei ole keskendumise mõttes kasulik. Aga koos mantrate lugemine? Kas selles on rohkem jõudu? V: Kõige võimsam on siis, kui on hea keskendumine. K: Aga mis mõtet siis sanghal on? V: Kui me oleme algajad, siis üksteist inspireerida. K: Kui koos ei teeks, siis ei saaks ju sangha tekkida, kedagi ei tuleks ju juurde. V: Kui me oleme väga heal tasemel, siis ei ole sanghat vaja. Milarepa, kui läks mägedesse, siis oli ta seal hästi kaua. Tal ei olnud ju sanghat. Algajatena oleme vaimses mõttes haprad ja vajame üksteise tuge ja toetust. Ka Gampopa oli kuus aastat eralduses ilma sanghata. K: Kus maalt on piir algaja ja edasijõudnu vahel? V: Selleks pead sa üheks kuuks eraldusse minema. Sa ei räägi kellegagi ja saad aru, kas oled tasemel või ei.    

Teksti toimetas: Georg Mooses