Kuidas valida endale vaimset õpetajat?
Praktika tähendab alati oma guru (õpetaja) õpetuse järgi elamist. Kuid mis juhtub siis, kui guru annab meile nõu, mida me ei soovi järgida või mis on vasturääkiv Dharmale ja tervele mõistusele? Mõõdupuuks on alati loogiline arutlus ja Dharmalik arukus. Igasugune nõuanne, mis neile vastu räägib, tuleb tagasi lükata. Seda ütles Buddha ise. Kui keegi kahtleb öeldu väärtuses, tuleb õrnalt põhimõtet rõhutada ja kõik kahtlused selgitada. See ülesanne muutub mõnevõrra tundlikumaks kõrgeimas tantras, kus guru täielik usaldamine on üks eeltingimusi; kuid ka siin peab usaldamine toimuma vaid teatud tähenduses. Kui guru osutab itta ja ütleb, et mine läände, siis pole õpilasel eriti muid valikuid kui etteheiteid teha. Seda tuleb teha austuse ja alandlikkusega, sest ükskõik millise negatiivsuse näitamine õpetaja suunas pole siiski üllas viis tasuda tema lahkuse eest.
Guru vigade märkamine ei peaks meis tekitama lugupidamatuse tunnet, sest demonstreerides meile oma vigu, näitab guru meile tegelikult seda, millest me peame vabanema. Või vähemalt on see meie jaoks kõige kasulikum suhtumisviis. Oluline punkt siin on, et õpilasel peab olema julgust siiraks küsimuseks ja tal peab olema - pigem selge kui pime - pühendumine.
Sageli öeldakse et guru-jooga treeningu põhisisu on arendada võimet näha kõike, mida guru teeb, täiuslikuna. Mulle isiklikult ei meeldi, kui see läheb liiga kaugele. Me näeme sageli tekstides fraasi, et „iga tegu on täiuslik”. Kuid seda fraasi tuleb näha Buda Šakjamuni sõnade valguses: „Võta mu õpetus omaks allles pärast selle kontrollimist, nii nagu kulda ostes seda kontrollitakse. Ära võta midagi minust omaks vaid uskudes.” Probleem selle praktika juures – näha kõiki guru tegusid täiulikena – on, et see muutub väga kergesti mürgiks nii guru kui õpilase jaoks. Seetõttu, alati kui ma seda praktikat õpetan, ütlen ma alati, et traditsiooni „iga tegu on täiuslik” ei tule rõhutada. Kui guru peaks väljendama ebadharmalikke väärtusi või andma Dharmale vasturääkivaid õpetusi, peaks guru täiuslikuna nägemine andma teed arukusele ja Dharmatarkusele.
Võtame näiteks mind ennast. Kuna paljud eelmised dalai-laamad on olnud suured targad ja öeldakse, et mina olen nende taaskehastus, ja samuti kuna ma selles elus annan palju religioosseid õpetusi, usuvad paljud inimesed minusse ning oma guru-jooga praktikas kujustavad mind kui buddhat – ja need inimesed peavad mind ka oma ilmalikuks juhiks. Seetõttu võib see „näha iga tegu täiuslikuna” kergesti muutuda minu jaoks mürgiks minu suhetes mu rahva ja täidesaatva administratsiooniga. Ma võiks mõelda endast: „Nad kõik näevad mind buddhana ja seetõttu aktsepteerivad kõike, mida ma neile ütlen.” Liiga palju usku ja omistatud tajupuhtust võib vägagi kergelt pöörata asjad mädaks. Ma rõhutan alati, et guru tegude täiuslikkuse õpetust ei tohiks tavapraktiseerijate elus tähtsustada. See oleks õnnetu lugu, kui Buddhadharma, mis on rajatud sügava tarkuse läbi, peaks taanduma teisejärgulisele kohale.
Võib-olla sa mõtled, et „dalai-laama pole lugenud lam-rimi tekste. Ta ei tea, et ilma guruta ei toimu ka Dharma praktiseerimist.” Minus ei puudu austus lam-rimi õpetuste vastu. Vaimsel teel olev õpilane peab toetuma õpetajale ja peab mediteerima selle õpetaja headusele ja headele omadustele; kuid õpetust tema tegude täiuslikeina nägemisest tuleb rakendada vaid Dharma kui terviku ja ratsionaalse teadmistepüüdluse (mida ta esindab) kontekstis. Kuna õpetus guru tegude täiuslikuina nägemisest on laenatud kõrgeimast tantrast ja sisaldub lam- rimis põhiliselt õpilase tantristlikeks praktikateks ettevalmistamise eesmärgil, peavad algajad suhtuma sellesse ettevaatusega. Ja vaimsete õpetajate jaoks, kui nad väärkasutavad seda guru-jooga põhimõtet, et oma naiivsete õpilaste üle mõju saavutada, on sellised teod nagu elavate põrguleekide valamine otse nende kõhtu.
Me püstitame keerulisi altareid ja sooritame pikki palverännakuid, kuid sellest parem on meeles pidada Buddha õpetust: „Ära kunagi tee ühtki negatiivset tegu; tee alati head; suuna kõik harjutused meele täiustamisele”. Kui meie praktika suurendab väärkujutlusi, negatiivsust ja häiritud meeleseisundeid, siis teame, et midagi on valesti.
Vahel öeldakse et 800 aastat tagasi Indias toimunud budismi allakäigu peamine põhjus oli vadžrajaana praktiseerimine selleks mitte sobilike inimeste poolt ning sektantlus, mille põhjustas korruptsioon sanghades. Igaüks, kes õpetab tiibeti budismi, peab seda meeles pidama, kui ta viitab nõudmisele „iga guru tegu peab nähtama kui täiuslikku”. See on äärmiselt ohtlik õpetus, eriti algajatele.
Tema Pühadus dalai-laama
Raamatust „The Path to Enlightenment” (Snow Lion Publications)